Avaleht Kunst Rakvere teatrigaleriis avanevad Eneli Valge maalinäitus ja kindanäitus
Rakvere teatrigaleriis avanevad Eneli Valge maalinäitus ja kindanäitus

Rakvere teatrigaleriis avanevad Eneli Valge maalinäitus ja kindanäitus

Rakvere teatrigaleriis avanevad 10. septembril näitused Eneli Valgelt, kelle vanaisa Leonid Lehtla oli aastatel 1957-1960 Rakvere teatri näitleja.

Maalinäitus „Kalduvus frivoolsusse” teatrikohvikus

Näituse idee sündis juhuslikust ettepanekust teha maalikoopiate näitus. Kunstnik valis sajanditetaguste portreede kelmikama poole, inimolevuse frivoolse külje, millega vastab enesele esitatud küsimustele: „Mis pole muutunud inimese käitumises viie sajandi jooksul? Mis on alati olnud ja jäänud, välja arvatud armastus?”

Inimene on endiselt flirtiv, liiderlik, ihalev, valelik, ülemeelik, aga ka tark ja haritud. Läbi ajaloo kuni tänaseni eksisteerivad igas seltskonnas ja valdkonnas omad klounid ja litsakad naised.

Näitus toob publikuni igavikulised teemad: narruse ja sensuaalsuse. Maalikoopiate algmaterjaliks on portreemaalid kurtisaanidest, armukestest, kuningatest, narridest, filosoofidest, elunautlejatest.

„Uskuge, viissada aastat vanadelt maalidelt võib leida sama emotsionaalseid hetki kui tänapäeva seltskonnakroonika fotogaleriist. Me tunneme need hetked ära, kuigi me pole selles ajas ega keskkonnas viibinud. Seega otsustasin elavdada läbi ajalukku vajuva portreežanri iharuseteema, viisakal moel,” kõneles Valge.

Esitatud on umbes 16. sajandist pärit portreemaalide koopiad, kuhu teemast lähtuvalt on kunstnik sulandanud mineviku ja oleviku inimese kaks värvikat arhetüüpi – narr ja hoor.

„Elu ei muutu kunagi kergemaks, seepärast on minu eesmärk täidetud, kui näitus mõnel inimesel suu muigele võtab. Pole vaja ennast ega ümbritsevat liiga tõsiselt võtta. Kui tahta, võib näitust vaadata hariva meelelahutusena. Veel parem, kui tekib huvi uurida hoorade ja narride arvukaid lugusid ajaloos, mis on sama põnevad kui kuningate ja kuningannade omad. Õigemini on need omavahel seotud. Me oleme ainult inimesed. Elu on teater, kino ja näitus,” kinnitas kunstnik.

Kindanäitus „E’le gant” trepihalli ülakorrusel

Kindaobjektid on mõeldud kujutama käegakatsutavalt seda, mida nahkkinda juures saab tunnetada, aga mitte näha. Sõnamängu “e’le gant” taha on kogutud mitmeid tähendusi, kus põimuvad praktilisus ja emotsioonid. Eesmärgiks on eraldada kinnas tarbeeseme kontekstist ja näidata kui kujundit, mida kinnas kandjas-leidjas-imetlejas tekitab.

Huvi ei põhine mitte kinda kantavuses, vaid ideel, teisenemisel ja tehnikal endal. Kunstniku sõnul kasutab ta “tühja kinnast“, mis on võtnud käe iseloomu ja -žestid. „Kindaobjektid väljendavad märke, mis on püsinud sajandeid ja mis kestavad tänaseni. Aeg kordab ennast, seega on kasulik taasavastada – see hoiab alles ja elustab kinda tähendust, mis oma väikeste mõõtude tõttu kipub ära kaduma. Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes,” selgitas Valge.

Igal objektil on ülesanne näidata oma väikest legendi: jätkuvat, flirtivat, seletamatut, lummavat, alateadlikku. Värvivalik koosneb klassikalisest punase-musta ja hõbeda kombinatsioonidest ihukarva nahaga. Valik ei ole juhuslik, kuna neil värvidel on oma roll nii sotsiaalses, fetišistlikus kui ka esteetilises tähenduses.

„Ideed on sünnihetkel alasti, nagu me kõik. Üsna varsti on need juba mähitud reaalsete vahenditega. Nii ka eksponeeritud kindaobjektid – saanud alguse spontaansetest kritseldustest, millele on kasvatatud kultuurilised sümboolsed kihid. Igaüks võib mõelda, kas tema selg läheb rohkem sirgu, kas tema hoiak on uhkem, kas ta imetleb oma käsi ja tunneb end enesekindlamalt, kui tema käed on kinnastatud. Mina tunnen,” arutles Valge.

Näitused jäävad avatuks 10. oktoobrini.