Avaleht Keskkond HEA UUDIS! Seni vaid ühes kohas kasvanud kaitsealune seeneliik on hakanud levima
HEA UUDIS! Seni vaid ühes kohas kasvanud kaitsealune seeneliik on hakanud levima

HEA UUDIS! Seni vaid ühes kohas kasvanud kaitsealune seeneliik on hakanud levima

Poropoorik on Euroopas haruldane ja Eestis I kategooria kaitsealune seeneliik, mida 20. sajandil tunti Eestis vaid ühest leiukohast.

Vastne uuring toob aga häid uudiseid: viimasel aastakümnel on poropooriku levik laienenud senisest leiukohast teistessegi kaua kaitstud põlismetsadesse. See viitab, et Eesti metsade kaitsmise pingutus hakkab end ära tasuma.

Ohustatud liikidele pühendatud teadusajakirjas Oryx avaldatud uuringus näitavad Tartu teadlased poropooriku (Amylocystis lapponica) levila laienemist ja kriitilise seisundi leevenemist Eestis. Tegu on tundliku põlismetsaseenega, mida väljaspool Fennoskandiat teati Euroopas vaid üksikutest ürgmetsadest, nagu Bialowieza Poolas, Boubinsky Prales Tšehhimaal ja Järvselja Eestis. Selliste liikide tulevik paistab üldiselt tume: vaatamata pingutustele luua toimivaid metsakaitsealade võrgustikke on vähe tõendeid sellest, et kord üksikutesse pelgupaikadesse taandunud põlismetsaliigid taas laiemalt levima võiksid hakata.

Poropooriku näol on nüüd Eestist üks esimesi põlismetsaliikide lootuskiiri. Uuringu juhtautor, TÜ teadur Kadri Runnel selgitab, et kõigepealt hakkasid tulema vaatlused, mis kinnitasid poropooriku levimist Muraka ja Alam-Pedja kaitsealadele ja Karulasse. Seejärel nihkus levikupiir veelgi lääne poole. „Eelmisel aastal avastasime ise uue leiukoha Soomaalt, lisaks tuli häid uudiseid Lääne-Virumaalt. Siinkohal tänu teravsilmsetele harrastusmükoloogidele ja välismaa seeneuurijatele, kes on aidanud poropooriku levikupilti kokku panna.“

Kõik poropooriku uued leiukohad asuvad Eesti esinduslikes viljakate kasvukohtade põlismetsades, kust vähemalt poole sajandi jooksul pole isegi surnud puid eemaldatud. Niisiis tähendab põlismetsaelustiku taastamine tõelist „tulevikuprojekti“, mille põhitulemused ilmutavad end alles paari inimpõlve pärast. Küsimus on selles, kas looduskaitsjatel ja poliitikutel on ettenägelikkust juba praegu luua piisavalt suuri ja kvaliteetseid kaitsealadevõrgustikke.