Sõnavabadus ja tsensuur läbi eetilise vaatevinkli
Sõnavabadus asetatakse privaatsusega sarnaselt inimese põhivabaduste sekka. Kuid nagu iga teine vabadus, võib ka sõnavabadus kalduda äärmustesse.
Arvuti- ja informatsioonieetika konteksti asetatuna räägitakse eelkõige sõnavabadusest võrgusuhtluses. Kahtlemata on sõnavabaduse olemasolu interneti levikule kõvasti kaasa aidanud. Muude infokanalite suletuse korral on internet aidanud läbi tsensuuri murda ning selle kaudu saavad ka teisitimõtlejad oma vaateid avaldada. Kuid tulenevalt võrgusuhtluse iseloomust, vestluspartner pole reaalselt näha ning sageli teda ka ei tunta, on ekslikud arusaamad ja möödarääkimised lihtsad tulema. Lisaks kiputakse seetõttu võrgus ütlema nii mõndagi, mida vestluspartneri juuresolekul ei söandataks. Inimested kalduvad arvama, et sõnavabadusele kui põhiõigusele lisandub võrgukeskkonnas õigus öelda mida tahes, kuna ütleja isikut pole vastuvõtjal võimalik teada saada. Selline turvatunne on loomulikult petlik. Siiski, kuigi anonüümsus võib külvata segadust, pole see läbinisti negatiivne. Anonüümsus võib näiteks toimida filtrina inimeste jaoks, kelle suhtes muidu võib olla eelarvamusi (nt teatud puuetega inimesed).
Kas tsensuur on internetis õigustatud? Kindlasti leidub palju idealiste, kelle jaoks internet on sõnavabaduse etalon ning selle mis tahes piiramine võrdub diktatuuri kehtestamisega. Teisest küljest, võib-olla tuleks äärmuslikud mõtteavaldused ja sündsusetused siiski eemaldada, samal ajal muu vaba infolevi siiski tagades? Demokraatia traditsioon ei sobi kokku arvamuste mahasurumisega, kuid mida võtta ette avaldustega, mis kedagi solvavad või teevad kellelegi haiget? Tsensuuriga lisandub ka autoriteedi probleem – kes on piisavalt pädev, et otsustada, mis tuleks kõrvaldada, st kes valib, millised kriteeriumid tsenseerimist määravad.
Allikas: TÜ EETIKAVEEB
Uuri lähemalt SIIT!
