Nüüd, kui inimesed on juba pikalt olnud kodus ja ennast kiivalt viirus(t)e eest kaitsnud, on aeg, mil hing ihkab eriti vabadust. Minna, käia, näha. Kuid enne, kui Pariisi minna, tasub ikka Nuustakul ära käia.
Kuna pärast kriisiaja lõppu ja piirangute leevendumist on majandus ilmselt korraks kõhuli (või vähemalt põlvili), siis tasub panustada just kohalike ettevõtete kauba ja teenuste tarbimisele. Lisaks sellele, et süüa Tõrva kandi parimat toitu ja lasta lokid teha kohalikus juuksurisalongis, oleks mõistlik ka turistina pilk peale visata, kirjutab Tõrva Teataja.
Heade uudiste portaal avaldab koostöös Tõrva Teatajaga põneva kohalike mõisate ülevaate.
Ala rüütlimõis ja Aitsra (Ala kõrvalmõis)
Peahoone on hävinud ja asukohta tähistab vare, millest järeldub, et tegu oli väikeehitusega, tõenäoliselt puidust. Kõrvalhooned on samuti hävinud ja säilinud ainult ait-kuivati, tall ja park, mis annab tunnistust, et tegu oli tillukese mõisakompleksiga.
Helme rüütlimõis ja Helme kirikumõis
17. sajandil hakkas Helme linnuse asemel tooni andma Helme mõis, mis rajati linnusest paarsada meetrit ida poole tasasemale paigale. Kui Lõuna-Eesti läks 1620. aastatel Rootsi alluvusse, sai mõisa omanikuks tuntud Rootsi väejuht Pontus de la Gardie. 1892. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis aga Riidaja mõisast pärinevate von Strykide suguvõsale.
Mõis ehitati esinduslikumana välja 18. sajandi teisel poolel Edler von Rennenkampffide valduses. Tänini säilinud ühekorruseline varaklassitsistlik mõisahoone on ehitatud 1770. aastatel. Seest ning osaliselt ka väljast ümberehitatud hoones tegutses pikka aega põllumajanduskool. Mõisa kõrvalhoonetest on säilinud vaid mõned ehitised ja needki ümberehitatud kujul. 19. sajandil püstitati mõisaparki arvatavasti maailma esimene Friedrich Schilleri mälestussammas, mis ei ole aga meie päevini säilinud.
Helme kirikumõisa tunneme aga Helme koduloomuuseumi järgi, mis asub Kirikuküla külas, endises Helme kiriku pastoraadihoones. Helme Püha Neitsi Maarja kirik oli luteri kirik, millest on säilinud vaid varemed
Holdre rüütlimõis
Holdre mõisa mainiti esimest korda 16. sajandil. Aastatel 1630–1767 kuulus see Hollerite suguvõsale, millest ka nimi. 1909. aastal kuulus mõis Patküla valda, 1921. aastast Holdre valda ning ehitati siis algul koolimajaks ja vallakeskuseks. 1939. aastal liideti osa Holdre valda koos mõisaga Taagepera vallaga ja nimetati Vaoküla vallaks.
Nõukogude ajal jätkas mõisakool tegutsemist kuni 1961. aasta kevadeni. Nõukogude aja lõpus oli mõisas pioneerilaager ja hoone kuulus Valga Teede REV-i bilanssi, tänapäeval on mõisahoone eraomandis ning seda rekonstrueeritakse.
Holdre mõisa härrastemaja valmis 1910 ja arhitektuuriliselt on see juugendstiilis. Ülimalt kauni hoone projekteeris Otto Wildau.
Hummuli rüütlimõis
Hummuli mõisat (saksa k Hummelshof) on esmamainitud 1470. aastal. 1914. aastal omandas mõisa Sangaste mõisast pärinenud Ermes von Berg. Kuna mõisaomanik võttis endale Soome kodakondsuse, siis mõisat koheselt ei võõrandatud. Mõis oli kuni 1929. aastani von Bergide käes rendil. Puhta vuugiga tellishoone parempoolset nurka kaunistab kolmekorruseline kaheksatahuline torn, mis lõpeb sakmelise karniisiga.
Võõrandamisjärgselt on pikki aastakümneid hoones kool, mille tarbeks on seda 20. sajandil ka veidi ümber ehitatud. Muuhulgas on kaotatud algselt tiheda jaotusega aknad. Kõrvalhooneid ei ole mõisas praktiliselt säilinud.
Jõgeveste rüütlimõis
Jõgeveste mõis (saksa k Beckhof) eraldati naabruses olevast Helme mõisast 1718. aastal. 19. sajandi algul kuulus mõis šoti juurtega Barclay de Tolly perekonnale. Mõisa on teinud kuulsaks mõisakeskusest pooleteise kilomeetri kaugusel põhja pool, Väike Emajõe kõrgel läänekaldal asuv kuulsa Vene väejuhi Barclay de Tolly matusekabel ehk mausoleum.
Traditsiooniline mõisakeskus on Jõgevestel kaasajal praktiliselt täiesti hävinud – ühekorruseline kivist peahoone purustati II maailmasõjas ning kõrvalhoonetest on järel riismed.
Koorküla rüütlimõis ja Asu (Koorküla kõrvalmõis)
Karl Ruut on kirja pannud sellise loo: Kunagi oli Valgjärve mõisnik väga kuri ja ahne inimene olnud. Sundinud talupoegi töötama ja maksnud neile töö eest väga vähe, koorinud neid palju. Sellepärast kutsutud mõisnikku Koorjaks ja tema küla Koorjakülaks. Sellest tulnud ajapikku nimi Koorküla. Mõisnik ise uppunud ühte järve, mida pärastpoole hakatud kutsuma Koorja järveks. (Koorja järv on praegune Kuulja järv).
1487. aastast on teateid Kuerkulli külast ja ka Valgjärve mõisast. 1518. a teatel on Corkülli mõis Valgjärve ääres maha jäetud ehk sellest legendid Valgjärve vajunud mõisast. Koorküla mõis on hiljem asunud praeguses kohas. Viimane omanik oli von Stryk, kellelt mõis võõrandati 1920.
Hoone on nüüdseks hävinud. Praegune kultuurimaja on endise mõisa kõrvalhoone.
Koorküla mõisahoone oli pikk (28,5×13,5 m) palkhoone, keldrikorrus, esimene korrus ja keskel veel teine korrus. Sõja ajal ei saanud maja kannatada, vaid hoopis põhjapoolsest otsast hakati maja kohalike poolt lammutama. Teises otsas elas Johanna Kurvits oma kolme poja ja mehega, mees oli tuntud sepp. Püsti jäänud mõisa osa lagunes aastatega ja Kurvitsa perekond kolis elama sepikoja hoonesse. Mõisa puitosad kanti rahva poolt põletusmaterjaliks laiali.
Leebiku rüütlimõis ja Vanamõisa Leebiku kõrvalmõis
Leebiku olnud vanasti suuremaid valdasid Helme kihelkonnas. Isegi lõunapoolsesse kihelkonna serva ulatanud Leebiku maa-alad. Leebiku mõisas olnud väga palju preilisi ja need olnud vanapoolsed ja kole uhked ning ei olla mehele saanud. Et siiski tütreid mehele panna, olnud Leebiku härra sunnitud igale väimehele tüki maad ja metsa kaasavaraks andma. Nii jagatudki Leebiku suured maad. Leebikule jäi veel kaks karjamõisa Vanamõisa ja Ajandu. Esimene neist olevat vanem kui Leebiku mõis ja olnud esialgne mõisa asukoht.
Leebiku mõisat on esimest korda mainitud 1531. aastal ja nüüdse nime on mõis saanud Klebecki mõisniku suguvõsa järgi. 1896. aastal ostis Leebiku mõisa eestlane Jaan Hendrikson, kes pidas mõisat koos poegade Wilhelmi ja Herbertiga. Peale mõisate võõrandamist jäeti ühena vähestest Eestis mõisasüda perekond Hendriksonidele alles. Nad lahkusid sealt Saksamaale 1939. aastal.
Mõisale kuulus ka vesiveski, mis on ühe haruldusena töökorras ka praegu. Piki Õhne jõe järsku kallast kulgevas Leebiku pargis kasvab 26 erinevat puuliiki. Haruldasemad on siberi ja palsaminulg, valge mänd, hõbepappel, vene ja euroopa lehis. Ainulaadne on sambakujuliste elupuude allee. Tähelepanuväärne on põline tamm, mille ümbermõõt rinna kõrguselt on 485 cm.
Lõve rüütlimõis
Lõve mõisast (saksa k Lauenhof) on varasemaid teateid 16. sajandi keskpaigast, kui ta kuulus tollal üsna suure Helme mõisa koosseisu. 1750. aastatel siirdus mõis von Anrepite aadliperekonna omandusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Tõenäoliselt 1760-70. aastatel ehitati mõis teist korda esinduslikumalt välja, mil Lõvele kerkis Lõuna-Eesti tolle aja üks suurejoonelisemaid barokseid peahooneid.
Mõisa peahoone sai Vabadussõjas tugevaid purustusi. Hiljem hoonele rakendust ei leitud ning 1920. aastate teisel poolel lammutati vahepeal rüüstatud hoone ehitusmaterjaliks. Sellest on säilinud vaid madalad müürinurgad rohtunud vundamendil. Tänini on säilinud aga mitmeid kõrvalhooineid ning kaunis park.
Patküla rüütlimõis
Üks kahest hetkel avalikult müügis olevast mõisast (või selle hoonetest) Tõrva vallas (teine on Soontaga). Varaseim teade Patküla mõisa kohta on aastast 1517. Eestikeelse nime sai 16. – 17. sajandil omanike Patküllide järgi. 1861. kuni võõrandamiseni 1919. a. kuulus von Strykidele. Patküla vald moodustati sealjuures 1866. aastal.
Mõisa peahoone ja pargis asunud puidust härrastemaja on hävinenud. Samas on hästi säilinud väga silmatorkav ja uhke sammastega ait-kuivati ja selle kõrval olevat tall-tõllakuur, mis on mõlemad ehitismälestised.
Riidaja rüütlimõis
Riidaja mõisast (saksa k Morsel Podrigel) pärinevad varaseimad teated 1562. aastast. Alates 16. sajandist kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Strykide suguvõsale. Viimane võõrandamiseelne omanik oli Friedrich von Stryk.
Mõisasüda on esinduslikuna välja ehitatud suures osas 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi algul. 1762. aastal valmis mõisas pikk ning lihtne barokne puidust peahoone. Riidaja mõisahoone on kaasajal üks paremini säilinud barokseid puidust mõisahooneid Eestis.
1919. aasta võõrandamise järel on mõisa peahoones asunud 1923. aastast kool ning 1967. aastast ka J. Ljahhovi nimelise kolhoosi keskus. Nüüdisajal töötab hoones Riidaja raamatukogu.
Soontaga mõis
Soontaga mõis oli metsamõis, mis jääb Tõrva valla aladele. Soontaga mõisa (saksa k. Sontack) kohta vanim teade on aastast 1439, kui Tartu stiftifoogt Klaus Holstver müüs mõisa koos veski ja 16 adramaaga Ludeke Zögele. Zöged, kellele kuulus ka lähedalasuv Puka mõis, pidasid mõisa kuni Poola ajani. Poola ajal kaotasid rootsimeelsed Zöged mõisa ja pärijad parun Reinhold Gustav Ungern ja kindralmajor Wolmar Anton von Schlippenbach said selle tagasi aastal 1697.
1726. aastal jäi Soontaga mõis vabahärra Carl Heinrich von Wrangellile. Enne 1776. aastat ostis mõisa rittmeister Valentin Johann von Loewenstern, kes liitis selle oma kõrvalasuva Kuigatsi mõisaga ja Soontagast sai karjamõis.
Kuna Soontaga mõisas on läbi ajaloo olnud väga vähe põllumaad, siis on ta olnud põhiliselt Aakre, vähem Puka,
Kuigatsi ja Õru mõisate koosseisus niinimetatud metsamõisana. Lisaks metsarohkusele on metsanduse eelisarengule põllunduse ja karjanduse suhtes tuge pakkunud Soontaga oja oma suure languga alamjooksul ja stabiilse toitega Priipalu ja Rooni soodest ning seeläbi suhteliselt võimsa saeveskiga (38 kW, 4 turbiini 1940. aastal). Mugav lähedus Väike Emajõele, mis lubas saematerjalide toimetamist isegi Tartu linnani.
Ametliku metsamõisa staatuse sai Soontaga mõis I maailmasõja eel. Vaid väike ala mõisasüdames jäi põllumaana kasutusse möldrile, metsavahile ja puulõikajaile. Pärast Eesti iseseisvumist ja viimase Aakre metsamõisa metsaülema Adalbert Walteri lahkumist Saksamaale, moodustati Soontaga ja ümberasuvate mõisate metsadest Aakre metskond kontoriga Soontaga saeveskis.
20. sajandi keskpaigaks oli säilinud puust mõisahoone (1960. aastatel Aakre metskonna kontor), härjatall ehk Valgemaja, sepikoda (lammutatud 1989. aastal uue metskonnahoone ehituse käigus) ja niinimetatud Adleri vesiveski. Mõisahoone paikneb miniatuurses pargis, mis on piiratud idast sarapuuhekiga ja läänest Soontaga oja ja Soontaga Veskijärvega.
Roobe rüütlimõis
Helme kihelkonna talupoeg Mats Erdell (1793 – 1847) teenis kena kopika 1812. aasta sõja ajal kroonuvoorides käies, hiljem äritses talupidamise kõrval teravilja ja linaga. 1820. aastate lõpuks oli Matsist saanud teiste tolle aja talupoegadega võrreldes rikas mees ja ta rentis suurtükiväe kaptenilt Reinhold Otto Freyrag von Loringhovenilt Patküla mõisa. Mõisa majandamine läks edukalt ning mehel tuli tahtmine ise mõisnikuks hakata.
Kui läks müüki väike aga heade maadega Roobe naabermõis, otsustas Mats selle ära osta. Tol ajal võis mõisa omada aga vaid aadlik. Mats proovis leida lahendust – ta sõitis Peterburi ja tahtis seal Põllutööministeeriumi kaudu mõis ära osta, kuid luba talle ei antud. Mats ei jätnud jonni ja sõitis von Stryki juurde Voltvetti ja palus, et too ostaks Roobe mõisa oma nimele. Von Stryk oli nõus ja ostis Matsi rahaga mõisa ära. 1833 sai ta von Stryki kui variisiku nimel pandipidaja õigused Roobe mõisa kohta – ostis mõisa pantkirjad üles ja sai selle tegelikuks valdajaks.
Pärast rüütlimõisate omamise vabaksandmist kõigi seisuste liikmetele ostis tema poeg Hans Erdell 1867 Roobe mõisa 18 000 hõberubla eest päriseks ja temast sai esimene eesti soost rüütlimõisaomanik. Roobe jäi Erdellide kätte 1939. aastani, mil saksastunud suguvõsa liikmed lahkusid Saksamaale.
Taagepera rüütlimõis ja Taagepera-Vanamõisa (Taagepera kõrvalmõis)
Esimesed teated Taagepera mõisast (saksa k Wagenküll) pärinevad 16. sajandist. 17. sajandi algul kuulus mõis von Rehbinderitele ja alates 1819. aastast oli mõis siinkandis legendaarsete von Strykide aadliperekonna omanduses, kelle kätte jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Kuni 20. sajandi alguseni oli mõisasüda välja ehitatud küllaltki tagasihoidlike hoonetega. Mõned ümberehitatud kõrvalhooned on sellest ajastust säilinud tänaseni. 20. sajandi algul alustati Taageperas Eesti ühe esinduslikuma ja suursugusema juugendlossi ehitamist. Hoone projekti autoriks oli arhitekt Otto Wildau, kes on projekteerinud ka lähedal asuvate Holdre mõisa ja Karki mõisa peahooned.
Mõisahoone sai 1919. aastal Vabadussõjas suurtükitulest tugevalt kannatada, kuid kohendati võõrandamisjärgselt kopsusanatooriumiks, mis avati 1922. 1930te lõpul lisati mõisahoone lähedusse arhitekt Alar Kotli projekti järgi uus funktsionalistlik sanatooriumihoone. Sanatoorium ja haigla tegutsesid mõisahoones kuni 2000. aastani. Seejärel hoone restaureeriti ning nüüd tegutseb mõisas hotell, restoran ja spaakeskus.
Allikas: Tõrva Teataja
