Avaleht Intervjuu Tunnustatud ühiskonnategelase Ants Paju lapselaps alustab Ameerika Ühendriikides teatri- ja filmiõpinguid
Tunnustatud ühiskonnategelase Ants Paju lapselaps alustab Ameerika Ühendriikides teatri- ja filmiõpinguid

Tunnustatud ühiskonnategelase Ants Paju lapselaps alustab Ameerika Ühendriikides teatri- ja filmiõpinguid

Artur koos Antsuga
Artur koos Antsuga

Tänavu Jõgevamaa Gümaasiumi lõpetanud Artur Rehi, kes on tuntud ühiskonnategelase Ants Paju (1944-2011) tütrepoeg, alustab esimese eestlasena teatri- ja filminäitlemisalaseid õpinguid Ameerika Ühendriikides Los Angele teatri- ja filmikunsti kõrgkoolis American Academy of Dramatic Arts. Ta on üks viiekümnest eurooplasest, kes võeti vastu õppeasutusse, milles saanud hariduse paljud maailmakuulsad näitlejad.

Artur, missuguseid aineid American Academy Dramatic Artsis õpitakse? Milline osa on teoorial ja praktikal?

Teatrinäitlemise alal arendatakse karakteri loomise oskust, vokaalset võimekust, lavalist liikumist, lavavõitlust. Samuti ka erinevaid näitlemisstiile vastavalt siis kas muusikalidele, draamale, tragöödiale või komöödiale. Veel õpetatakse filminäitlemist, kuhu alla käib näiteks tund nimega scene study, kus näitleja õpib, kuidas näidelda välja teatud karakterid kindlas situatsioonis, kuidas end väljendada nii, et vaataja tunneks, mida tunneb näitleja. Filminäitlemises õpetatakse veel, kuidas filmitööstuses näitlejana oma koht leida. Konkurents on ju igal pool karm. Õpetatakse, mida ootab näitlejalt filmidirektor, kuidas saada rolle, kuidas jääda silma produtsentidele ja direktoritele.

Mitu aastat õppetöö kestab?

Artur Rehi
Artur Rehi

Kõnealune kool on eriline selle poolest, et need 150 õpilast, kes tervest maailmast igal aastal vastu võetakse, võetaksegi õppima ainult üheks aastaks. See on tegelikult väga väike kool, väga eksklusiivne kool ja väga hea kool. Võimalik on õppida koolis kolm aastat, aga kooli erilisus peitubki selles, et teiseks aastaks kutsutakse tagasi ainult pooled – parimad. Teine aasta on seega ainult neile 75-le õpilasele, kes tagasi kutsutakse. Kolmandal aastal kutsutakse tagasi veelgi vähem. Lõpuks sorteeritaksegi välja tulevased Oscarite võitjad ja järgmise põlvkonna staarid.

Kas selles koolis on varem eestlasi õppinud?

Selles koolis ei ole õppinud veel ühtegi eestlast. Ma teen endast kõik, et olla eestlase nime vääriline sellel kaugel maal. Saagu sinna ka sini-must-valge lehvima.

Kes on Teie kui isiksuse kujunemist kõige enam mõjutanud?

Mul on läbi aegade olnud palju iidoleid, palju toetavaid inimesi, kes on oma elutarkusega aidanud. Jään alati mäletama oma õpetajaid, kes on mind laiskusest ja mugavusest välja tirinud ja julgustanud arenema. Minu akordioniõpetaja Eha Niglasele, kergejõustikutreener Piret Kollile ja muusikaõpetaja Maret Ojale võlgnen kõige suurema tänu.

Filminduses on minu iidoliteks „lemmikyoutuberid“, keda jälgin, kellest õppust võtan ja kes mind minu kurbusehetkedel naerutavad. Lisaks kanalid nagu “Nigahiga”, “Pewdiepie”, “Smosh”, “Rocketjump” ja väga paljud teised. Ka valin omale eeskujusid oma lähedaste seast.

Kõige suurem mees nii vaimselt kui ka füüsiliselt on olnud minu vanaisa, Ants Paju. Tema oli tõestus, et suure mehe sees võib peidus olla õrn ja tundlik hing. Tema elu oli tõestus, et tegu on mõtte mõõt. See mees mõtles suurelt ja tegutses veelgi suuremalt. Tema tegutsemisjälgi on nii Jõgeva linnas, Jõgeva maakonnas kui ka mujal Eestis. Oma vanaisa olen seadnud endale eeskujuks.

Kui rääkida inimestest, kes mind on kõige enam aidanud, siis nimekirjas esimene on minu ema. Tema oskab alati oma elukogemusega mind juhendada. Veel toetab mind mu vanaema, kes soovib alati head ja on huvitatud minu tegemistest. Mul on veel kaks venda ja noorem õde, kellega moodustame tegusa tiimi. Ma ei suuda oma perekonda kunagi tänada selle eest, mis nad mulle andnud on.

Kuidas üldse algas huvi filminduse vastu?

Filmindus on mulle alati huvitav tundunud. Esimest korda puutusin kokku filmindusega 2010. aastal. Vana-aasta õhtune huumorisaade “Tujurikkuja” filmis oma järjekordset aastavahetuse sketši, milleks oli tookord “Klass – elu pärast”. Sinna sketši vajati airsofter’eid. Mina ja mu vennad tegelesime sellel ajal palju airsoft’iga, seega mina ja mu väiksem vend Aapo läksime kohale. See, mis toimus seal võtteplatsil, oli minu jaoks põnevuse definitsioon – heli, pilt … ACTION! Jälgisin huviga Märt Avandi näitlemist platsil, mil ta mängis võrkpallitreenerit. Tema näitlemist jälgides tundsin, et just sedasama tahaksin ka mina teha. Sellest ajast saati olen leidnud endale oma väikses kodulinnas oma väljundi filminduses. Selleks on Youtube’i videote tegemine. Aastast 2010 olen sõpradega teinud Youtube’i oma naljakaid lühisketše ligikaudu tuhat ja naudin tänaseni nende tegemist.

Miks otsustasite just Ameerika Ühendiriikidesse filmindus- ja teatriülikooli kandideerida?

Mida rohkem ma lühisketše tegin, seda kindlamaks sai minu soov siduda oma karjäär filmindusega, täpsemalt näitlemisega suurte kaamerate ees. Teadsin, et Eestis puudub filminäitlemisele spetsialiseerunud kool, niisiis pöörasin juba 11. klassis oma pilgu ja lootuse Ameerika, filminduse südame Hollywoodi, poole. Googlest otsisin erinevaid liste maailma parimatest filmikoolidest ja kõnealune kool oli iga nimekirja eesotsas.

Kooli sissesaamine oli hoopis omaette lugu. See nõudis pühendumist, eneseusku, aega, treeningut ning vaimset toetust. Õnnestus pääseda läbi tiheda sõela kooli, mille on lõpetanud teiste hulgas ka Adrien Brody, Anne Hathaway, Robert Redford ja paljud teised Hollywoodi staarid. Esimene peatükk minu suurest unistusest on täitunud.

Mida tuli teha pääsuks sellesse kooli?

Katseteks valmistumine oli vaimselt kõige raskem protsess. Olen eestlane, väikese rahvakillu esindaja, väikelinnast Jõgevalt, minu suhtlusringkond koosneb vähestest lähematest sõpradest ja perekonnast. Miks peaksin mina sisse saama nende modellide ja rikkurite kõrvalt, kes kõik sinna kooli kandideerisid? Selliste kahtluste küüsis valmistusin ma katseteks. Äkki ma ei ole küllalt hea? Ehk oleks siiski parem mitte proovida? Muidugi olin ma kõigist neist hirmudest lõpuks üle ja mõtlesin ainult sissepääsule.

Katsed koosnesid kahest ingliskeelsest komöödia ja draama žanri monologist, intervjuust kooli direktoriga, hinneteanalüüsist ja veel mõnest komponendist. Minu katsed toimusid Londonis, kokku võeti USA-st vastu 100 õpilast ja Euroopast 50. Mina kuulun nende 50 eurooplase hulka, kes vastu võeti.

Millal Los Angelesse sõidate?

Minu õpingud algavad septembris. Ameerika Ühendriikidesse sõidan 25. augustil. Hoolitsen selle eest, et kaastudengid teaksid Eesti sini-must-valget lippu. Kaasa võtan sinna oma rahvusliku identiteedi eestlasena. Oleme ju kõik sellised jonnakad, edasipüüdlikud tasa ja targu tegutsevad natuurid.  Kavatsen tutvustada Eesti kultuuri, mis on püsinud omanäolisena hoolimata suure naabri survest. Jään Eesti patrioodiks sellel suurel multirahvuslikul maal.

Kuidas suhtuvad Ameerikasse õppima asumisse Teie sõbrad ja kuidas arvate end Eesti esindajana kaugel maal tundvat?

Minu sõbrad ja tuttavad on kõik olnud väga toetavad ja soosivad. Nad soovivad mulle tihti juba praegu edu Ameerikas, kuigi sinna on veel aega. Mida lähemale jõuab ärasõit, seda kallimaks muutub aeg, mille veedan perekonna ja sõprade seltsis.

Olen tänulik ka oma maale, Eestile. Kokkukuulumine oma maa ja rahvaga, kõigi nendega, kes on siin elanud ja võidelnud vabaduse eest, on meie elujõu allikas. Sealt pärineb meie võime unistada, teoks teha ja mäletada. Nii rääkis minu vanaisa Ants Paju. Need mõtted ei hävine kunagi. Need käivad minuga alati kaasas.

Usutles Jaan-Ivo Lukas

Kommentaarid