100. hooaega tähistavas Ugala teatris jõuab lavale lauluderohke uuslavastus „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“, mis taaselustab 83 aasta taguse teatrielu seigad ja suhted.
Laupäeval, 30. novembril esietenduv rohkete lauludega meeleolukas lavastus kutsub vaatajad koos Ugala omaaegse kireva teatritrupiga seiklema ning osa saama sekeldustest, armumistest ja nöökamistest teatrieesriide taga. Nooreohtu Eesti vabariigi õhus on vajadus vabaduse ja muretuse järele. Nii elustubki teatrisaalis 30ndatele omane maailm, kus aukohal on tants, heategevuslikud ballid, kohvikukultuur ja teater.
Ugala dramaturgide Liis Aedmaa ja Laura Kalle autorilavastus põhineb majaraamatul, mida pidas Ugala teatri trupp 1936. aasta oktoobrist 1937. aasta juunini. Raamatust leiab sissekandeid erinevatest juhtumistest, sonette, vemmalvärsse ja isegi ühe satiirilise värsspoeemi. „Me leidsime varanduse. Peaaegu et prügi hulgast ilmus välja majaraamat, mida Ugala teatri näitlejad hooajal 1936–37 dekoraator Tseko Kangilaski eestvedamisel pidasid. See on kirjutatud pea tervenisti värsis ja kaunistatud Tseko karikatuuridega. Juttu on nende argirõõmudest ja -muredest, naljast, kiusust, armastusest. Vahest jätsid nad enesele teadmatagi märgi, mis nüüd, aastakümneid hiljem meiega isiklikult kõneleb? Ja mitte ainult – ta isegi laulab meile,“ tutvustavad autorid.
Nüüd, 83 aastat hiljem astuvad need lood ning loojad raamatu tolmunud lehekülgede vahelt ellu ja fööniksina kerkib meie ette tollane Ugala teater – need inimesed oma väikeste ja suurte rõõmude ning murede, mõtete ning tunnetega, mis pahatihti mõjuvad ootamatult äratuntava ja lähedasena, nagu vaadatuna mõnest kummalisest kõverpeeglist.
Lavastus „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“ jõuab lisaks Viljandile lähikuudel ka Tartusse Vanemuise teatri väiksesse majja ning Endla teatrisse.
