1. Avaleht
  2. Intervjuu
  3. Zoja Mellov: minu märgusõna on hoolivus
Zoja Mellov: minu märgusõna on hoolivus

Zoja Mellov: minu märgusõna on hoolivus

Sügava vaimsusega perest võrsunud Zoja Mellov on üks neid Eestimaa inimesi, keda võib nimetada multitalendiks. Temale endale selline lähenemine kindlasti tagasihoidlikkusest ei meeldi. Paljud mäletavad Zoja Mellovit näitlejana, praegugi on ta seotud teatrikunstiga ja täpsemalt ühe teraapiaviisiga – draamateraapiaga. Zoja huvitub ka ühiskonnaelu probleemidest ning leiab, et neid saab kõige jõudsamalt lahendada läbi roheliste tõekspidamiste.

Vikipeediast võib leida, et tuleval aastal jõuate seitsmega algava juubelini. Kui vanalt ennast tegelikult tunnete?

Number 70 on vanuses tähelepanuväärne saavutus, kuigi pisut ehmatav – et kas tõesti juba järgmisel aastal…? Kuid number on number ja elatud aastad peegeldavad üsna pikka eluetappi, kui võrrelda aastaid inimese n-ö keskmise elueaga. Oma elutee viimasel veerandil elan tänases ja vaatan ka homsesse, suunan oma elu jooksul õpitu, kogetu, oskused ja jõud enam ehk enesest väljapoole ja rakendan nende inimeste tarvis, kes seda vajavad. Vanuse meenutamine tuleb ette rohkem sünnipäevadel, aga numbrit ihus ja hinges tunnistada polegi eriti vajalik, murelikuks see mind ei tee.

Millised olulisemad märgusõnad seostuvad lapsepõlvega? Millised tõekspidamised teil kõige varem välja kujunesid?

Lapsepõlves mängisin palju – isaga doominot, kabet ja malet, pereringis lauamänge, majalastega jooksime koridorides ja möllasime õues, lasteaias – olin pidevalt tegevuses. Ausus ja sõnapidamine olid meie peres “moes”. Millalgi tuli lugemise kirg, isa raamatukogust võtsin lugemiseks üsna valimatult nn suurte inimeste raamatuid sarjast “Suuri sõnameistreid”: “Jumalaema kirik Pariisis”, Forsyte´de saaga /3 osa/, “Kuritöö ja karistus” jt. Raamatute kaudu sukeldusin täiskasvanute maailma, mis oli kaasakiskuv, kuid vahel mõistetamatu.

Olete õppinud mitmetes koolides ja ülikoolides, seejärel omandatud erialadel ka edukalt töötanud. Millega oma mitmekülgsust põhjendate? On loovus tingitud ka isalt, kirjanik Andres Vanapalt ja emalt, kunstnik Siima Škopilt päritud geenidest?

Minu isa ja ema olid mõlemad oma ala suured meistrid, elasin loomingulisusest pakatavas õhkkonnas, meie kodu külastasid kunstnikud, kirjanikud, kultuuriinimesed. Ja see oli minu jaoks tavapärane õhkkond, kus lapsi teise tuppa ei saadetud, kui külalised tulid. Lapsepõlveaastates ja ka nooruses kogetud kultuurilembus sulandus minusse enesestmõistetavalt, selle mõju oskan hinnata ehk alles tagantjärgi.

Juba lapsepõlves, tavakooli kõrvalt, algasid õpingud Tallinna Balletikoolis, nooruseunistus sai teoks EMTA lavakunsti osakonnas, huvi usuküsimuste vastu viis EELK Usuteaduste Instituuti, TÜ-s õppisin eelpedagoogikat, Jyvaskyla Ülikoolis eripedagoogikat. Olen töötanud tantsijana, näitlejana, õpetajana, lektorina. Kogu loetelu võiks veel täiendada väga paljude erinevate lühikursustega. Praegu töötan Tallinna Tugikeskuses Juks loovterapeudina.

Millal ja kuidas algas sügavam huvi ühiskonnaelu vastu, mida avastasite enda jaoks rohelises maailmavaates ja rohelise erakonna seisukohtades?

Huvi ühiskonnaelu vastu on mingil tasandil alati olnud, rohkem küll seotud teemade kaudu õpingutes kui ka tööelus, mis parajasti huviorbiidis olid. Roheliste seisukohad, mis köitsid ja ka erakonda astuma ajendasid, olid minu jaoks nii loomulikud, et ma ei kahelnud hetkegi, kui selline ettepanek tuli.

Rohelise Erakonna algatusgrupi mõtteviisi kandsid juba siis uuenduslikud ideed nt otsedemokraatia, referendumid, jätkusuutliku ravisüsteemi loomine, tervise edendamine. Juba siis peeti oluliseks uute ja säästlike tehnoloogiate kasutuselevõtmist, et Eestis toimuks fossiilkütusesõltuvuse võimalikult kiire vähendamine. Erakonna asutamisest peale 2006, on roheliste teemade ring märkimisväärselt kasvanud, tänaseks puudutab see kõiki eluvaldkondi.

Üks teie erialadest on seotud teatriga. Olite hiljuti Viljandis teatrikoolitust läbi viimas. Mida ja keda õpetasite? Milline mõju on teatriharrastusel nii laste kui ka täiskasvanute tervisele?

Teatriharrastus on väga populaarne nii laste, koolinoorte kui ka täiskasvanute seas. 2007. aastal ilmus minu raamat “Teatrimäng lastega”, mis sisaldas metoodikat, harjutusvara ja näidendeid. Usun, et raamat on tuttav paljudele teatritegijatele ja olnud abiks õpetajatele. Teatriharrastus pakub loomingulist keskkonda ja võimalust eneseteostuseks, teatriprotsessis saab inimene kasvada, areneda ja muutuda paremaks.

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias olen täiendõppe raames läbi viinud erinevaid koolitusi juba aastaid – ka erivajadustega lastele ja noortele suunatud teatriõpet, rütmikat-loovliikumist jm.

Seekordne koolitus tõi kokku huvilised Eestimaa eri paikadest. Laste teatrimängu koolitus sisaldas nii teooriat kui ka praktikat, harjutusvara, teadmisi ja oskusi lavastusidee tekkest kuni etenduse väljatoomiseni. Arvan, et igasugune loominguline tegevus pakub rahulolu ja rõõmu, mis ju otseselt mõjutab inimese tervist. Teatrispetsiifika rakendamisel on tänapäeval laialdasemad võimalused.

1970ndatel kujunes kunstiteraapia ühe suunana draamaõpetus, mille ülesandeks oli teatriõpetuse ja mängude käigus arendada nii laste, noorte kui ka täiskasvanute intellektuaalseid, füüsilisi ja emotsionaalseid võimeid. Psühhodraama meetod, alusepanijaks Jacob Levy Moreno, põhineb teatrielementidel, mis annab inimestele võimaluse ennast ja maailma avastada, lahendada eluliselt tähtsaid probleeme, tuua oma ellu muutused. Mõlemaid eespoolkirjeldatud meetodid on Eestis populaarsed, draamaõpetus valikainena on mitmetes koolides juba kasutusel.

Olete elanud ja töötanud ka Võrumaal, praegu elate küll Tallinnas, kuid seosed Lõuna-Eestiga on endiselt tugevad. Mis nendes paikades paelub? On teil ka oma lemmikpaik, kuhu eriti tahaksite minna?

Võrumaal, Urvastes, on minu maakodu. See on koht, kuhu hing igatseb minna, veedan seal suurema osa oma puhkusest. Põlise tallinlasena viis elutee kunagi kummalisi käänakuid tehes Lõuna-Eesti metsade ja põldude vahele, kus üsna räämas vana talukoht tuli elamiskõlblikuks putitada. 10 aastat paikset elu maal, eemal linnakärast, kuhu sulandusin eneselegi üllatavalt kiiresti ja loomulikult. Külarahvas teadis rääkida allikast, mis kusagil minu talukoha lähedal olevat. Metsast, järve veerest, leidsingi lätte, mis tuli välja puhastada – sellest peale oli puhas allikavesi igapäevaselt joogiks.

Ja veel üks Eestimaa läte – võro kiil, keeleläte, millega esmatutvus algas naabrinaise lahketest sõnadest, kui läksin sibulat laenama. Minu palve peale tuli võrukeelne vastus: “Kõik lätsivä putakilõ”, mille peale tänasin ja tühjade kätega kodu poole astusin. Sõnade tähenduse sain teada pisut hiljem ja polnud sugugi pahane, et naabrinaine mulle putke läinud sibulaid anda ei tihanud.

Muusika- ja liikumisõpetaja Kuldre lasteaias Sipsik, huvijuht ja liikumisõpetaja Kuldre koolis ja töö näiteringiga – need olid algusaastate hindamatud kogemused, mis maaelule sisu ja mõtte andsid. Kokkupuude erivajadustega lastega Urvaste Koolis pani proovile minu õpetajaameti pädevuse, kus tuli kiiresti kohandada olemasolevad teadmised ja oskused ning rakendada need töös lastega. Kõrghariduse selles valdkonnas omandasin aastaid hiljem.

Urvaste kultuurielu suursündmused olid kihelkonnapäevad, mida korraldati paikkonniti ja mis tõid kokku lauljad, tantsijad ja pillimängijad valdadest ja küladest. 2018. aasta augusti eelviimasel nädalal sai teoks Urvaste Kihelkonnapäev Aokella Helü/Ajakella Helin/ Eestimaa juubeliaasta 100 raames ja see oli mitmeski mõttes eriline, kui kuulajate-vaatajate ees rullus lahti nii pildis kui ka sõnas meie kihelkonna 100 aastane ajalugu. Esinejate loomerõõmu ei seganud pilvine taevalaotus ega ka vihmahood, see ajahetk Urvaste kaunil kaldapealsel sidus mineviku olevikuga.

Laulu- ja tantsupeo stsenaariumi autori ja lavastajana oli mul peo ettevalmistustöös erakordne võimalus kaevuda selle ajalooliselt väga huvitava ja kireva minevikuga kihelkonna elusündmustesse, näha inimelu valulike ja heitlike aastate kõrval ka rõõmsaid ja koomilisi hetki, osa saada selle paikkonna kultuurielu mitmekülgsest toimest. Kooskäidud tee Urvaste rahvaga on mind rikastanud, andnud kodusolemise ja oma maa ja rahva poolt hoitud tunde. Kannan seda mõtet tänuga siiani.

Mida tuleks teha, et loodus oleks senisest veelgi paremini hoitud ja kaitstud?

Loodust polegi vaja hoida, ta hoiab ennast ise, juhul, kui inimesed loodust usaldavad, märkavad ja hoolivad. Kaitsta tuleb loodust siis, kui rumalus, ahnus või ükskõiksus teerullina loodusest üle sõidab. Oleme ju ise osa loodusest, hingame selle maa õhku, sööme selle maa vilju ja joome vett – igapäevaselt. Mentaliteet – võtan, mis võtta annab, pärast mind tulgu või veeuputus, on enesehävituslik, mis laastab meie elu ja tervist. Me saeme oksa, millel ise istume.

Inimesed ei toimi tihti teadlikult. Kui inimesed on teadlikud oma tegudest ja nende tagajärgedest, siis ei tee nad asju, mis pole neile toetavad. Meie looduslikul heinamaal kasvab sadu erinevaid taimeliike. Taimemürkidega töödeldud põllumaa annab küll suurema saagi, kuid samas on selle mõju hukatuslik kõigele enda ümber, mesilaste väljasuremine on sellise toimimise otsene tagajärg. Umbrohumürkidega üleskasvatatud köögivili kannab endas mürke, mis süües ladestuvad meie organismi. Mets ei ole vaid palgipõld, see on liigirikas keskkond, millel tuleb lasta elada oma loomulikku elu.

Loodusest ei saa teha ärivahendit, mis lähtub vaid omale kasutoovate plaanide elluviimisest. Meie planeedi ressursid ei kanna välja inimese praegust, raiskavat eluviisi – loodust ja rahva tervist kahjustav fossiilkütuste sh põlevkivi kaevandamine, metsade üleraie, kalavarude ülepüük, röövjahindus ja liigilist mitmekesisust vähendav elupaikade hävitamine. Kestma jäämise eelduseks on ökoloogiliselt tasakaalustatud, tark ja jätkusuutlik toimimine kooskõlas loodusega.

Arstiabist ja tervishoiust rääkides on sageli teemaks pikad ravijärjekorrad, perearstide ja ka eriarstide puudus, eriti maapiirkondades. Mis veel selles valdkonnas muret põhjustab ja lahendamist vajab?

Tervelt elatud aastatel on suur väärtus nii inimesele endale, lähedastele kui ka tervele ühiskonnale. Tervis on meie kalleim vara, kuid kahjuks pööratakse sellele liiga vähe tähelepanu. Enda tervise heaks saab inimene palju ka ise ära teha: liikuda looduses, toituda tervislikult, hoida häid suhteid lähikonnas ja väljaspool, tegeleda meelistegevusega, olla heasoovlik ja teistega arvestav, võtta teadlikult vastutus oma tervise eest. Praegune meditsiin on alarahastatud.

Haigekassa süsteem tuleb muuta patsiendikeskseks, kus raviraha käib patsiendiga kaasas. Igal inimesel peaks olema ravikindlustus. Maakondade väikehaiglad ja eriti kohalikud perearstipraksised peavad alles jääma, et tagada inimestele soovitud arstiabi neile võimalikult elukoha läheduses. Tervise edendamisel tuleks enam tegeleda ka nõustamise ja ennetustööga, suunata juba varakult tähelepanu inimese tervist kahjustavatele teguritele nagu suitsetamine, valed toitumisharjumused, ületöötamine, vähene puhkus, vähene liikumine.

Kuidas hoolitsete enda tervise eest, kogute energiat vaimule ja kehale?

Keha ja meel on üks tervik, püüan elada tasakaalus, teadlikult. Viibimine looduskeskkonnas toob rahu ja rõõmu, märkan eluhetkedes palju ilusat. Hoian tõdemust Jumala poolt loodust ja selle sügavast tähendusest elavana. Hoolivus endast ja teistest õpetab, miks ja mida tuleb teha.

Kandideerite Roheliste nimekirjas Riigikogusse. Missuguseid ideid sooviksite valituks osutuna kindlasti ellu viia?

Vastus on, et Rohelised on tulevikuerakond, kelle vaated ja tegevused on suunatud õiglase ja eluterve ühiskonnakorralduse väljaarendamisele. Roheliste visioon on teha julge samm edasi. Uue ühiskonna aluseks on hooliv ja arusaav suhtumine kaaskodanikesse, kõigesse elavasse ja loodusesse tervikuna, mis oli, on ja jääb inimkonna olemasolu aluseks ja kõikide ressursside allikaks. Nii on see ka erakonna programmis kirjas. Minu märksõna on HOOLIVUS.

Jaan Lukas 

Head Uudised GoodNews