INTERVJUU! Performance-kunstnik Al Paldrok: loovisikud peaksid olema aktiivsed ka poliitikas
7. oktoobril avatakse Fahle Galeriis Anonymous Bohi ja Hannes Paldroki ühisnäitus “Magic Numbers Make The Waves”, kus on eksponeeritud Anonymous Bohi segatehnikas graafilised teosed alumiiniumil ja Hannes Paldroki kineetilised metallobjektid. Al Paldrok on vastuoluline selle poolest, et kui kodumaal tuntakse teda vaid kunstiringkondades, siis piiri taga on ta rohkem tuntud, sealhulgas ka performance-grupi Non Grata eestvedajana ning ülemaailmsete tuuride, performance`ite, näituste ja publikatsioonide kaudu. Peatselt ülemaailmsele tuurile siirduv Al Paldrok räägib nii näitusest kui tuurist.
Kuidas sündis näituse nimi? Millist rolli maagia ja numbrid teie elus igapäevaselt mängivad?
Näituse nimi pärineb meie ülemaailmse loovvõrgustiku California teoreetiku, matemaatika- ja füüsikadoktorilt professor Gene Oldfield’i teooriast “Theory Practically About Everything”. Seal räägitakse maagilisest numeroloogiast, mis loob mentaalseid, energeetilisi, universumiüleseid kreatiivsuse laineid. Konkreetsed numbrid on näituse kontekstis teisejärgulised, nende asemel võivad olla ka mingid muud esmapilgul arusaamatud jadad, mis konteksti asetatuna vallandavad energeetika, mis mõjutab meid kõiki meie tahtest või teadlikkusest hoolimata.
Üks võtme sõnasid võiks olla selles võrrandis “Random Winner” – Juhuslik Võitja. Enamustes ühikonna mängudes ei selgu võitja mitte tavapärasest praktikast, kus sooritatakse mingi numbriliselt mõõdetav tegevus ja parim näitaja võidab, vaid pigem valib elu võitjaks kellegi täiesti juhuslikult.
Millest näitus inspireeritud on? Milline on näituse põhisõnum publikule?
Ülemaailmne kreatiivne liikumine, mõte, aktsioon. Inspiratsiooniks on uued inimesed ja keskkonnad. Mõnikord on selleks metropolid New York, Berliin, Pariis, teinekord USA ääretud avarused, Lõuna-Ameerika getod, Aasia või Skandinaavia tegevuskunstifestivalid. Suurem osa performance`id on interaktiivsed ja mistahes kreisides keskkondades võib seal kõike oodata — välistest verbaalsetest häiringutest publiku otsese füüsilise kallaletungini välja, pürotehniliste keerdkäikude tagajärjel tekkinud ootamatud ruumilahendused, politsei, tuletõrje ja kiirabi sekkumine jne. Performance-kunstniku üks tähtsamaid omadusi on ikkagi performatiivse protsessi kontrollimine — olla valmis mistahes ootamatus situatsioonis improviseerima ja protsesse suunama.
Mis teosed on näitusel väljas?
Teosed on valminud tuuridel 2014-2016. aastatel Aasias, Ameerikas, Euroopas. Igas linnas on tegevuskunstiaktsioonide dokumentatsioonidele jätnud oma visuaalse kujundikeele jäljenduse keegi ülemaailmse underground-staaridest, seda kas objektiivi ees, puulõikes, siiditrükis, konkreetse inimressursi, mälu- või käejäljena — New Orleansis, Pekingis, Texases, Pariisis, Black Rock Citys Nevadas Burning Manil, Miamis, Fääri Saartel, Islandil, Pariisis, Berliinis, New Yorgis.
Milliseid protsesse võiks teie näitus ideaalis inimestes käivitada? Milliseid ühiskonnas, kui üldse?
Maailm on eksperimentaalne ruum ja kunst on loominguline protsess, mis on pidevas liikumises. Eesmärk on see, et inimesed, kes ükstapuha mis elualal tegutsevad, muutuksid kreatiivseks ning kunst on selle protsessi päästik. Mulle isiklikult meeldib tegevusse haarata maailma eri paigus kohalikke tegelasi, kes võivad olla hoopis teiste erialade esindajad, kokad, militaristid, teadlased, robotiehitajad, tantsijad, pillimehed, tsirkuseartistid eri rassidest, keeleruumidest, seksuaalsetest orientatsioonidest jne.
Performances, erinevalt teatrist, toimub kõik päriselt ja eelnevalt kokku harjutamata, seetõttu on parim, kui inimene teeb oma tavapärast tegevust. Minu asi on see siis üheks tervikuks sulatada ja anda sellele ideeline taust. Tavaliselt toimub see ka verbaalselt ja lauset alustades ma tavaliselt ei tea kuidas see lõpeb.
Näitus on sissejuhatuseks Non Grata ülemaailmsele tuurile 2016-2017, mis algab Aasiast – Hiinast, Koreast, Jaapanist ja läbi Hispaania jätkub detsembrikuus Ameerika Ühendriikides ja Kuubal. Me oleme ratastel 10-11 kuud aastas – Euroopas, Aasias, Ameerikas – see ongi minu isiklik elu ja kodus sohval teleka vaatamine või kamina paistel hea raamatu lugemine on pigem ebareaalsus, nagu enamikule “on the road” kogemus.
Kindlasti on tegemist olukorraga, kus oma tavalisest mugavustsoonist tuleb väljuda – see on ka selle praktika eesmärk. Oma füüsiliste ja vaimsete piiride kompamine, murdmine ja venitamine käib asja juurde. Kui kuulata asjaosaliste tagasivaateid, siis viibimine loominguliselt laetud keskkonnas ning enda pidev proovilepanek ja väljakutsetele vastamine on unikaalseks kogemuseks olnud pea kõigile osalenutele. Selline elu võib muidugi muutuda ohtlikult patoloogiliseks – see on sõltuvust tekitav eksperimentaalne aegruum.
Tegelikult ei sea ühiskond üksikisikule ja eriti kunstnike loomevabadusele nii suuri piiranguid, kui need arvavad endil olevat. See on puhas enesetsensuur.
Tänapäeval pole inimestel tunnet, et nad on osa protsessist, ei sotsiaalsel ega poliitilisel tasemel. Inimesed on kaotamas universaalset maailmatunnetust ja ajavad lihtsalt enda väikest asja. Ja tunnevad ennast justkui väiksed mutrid suurte hammasrataste vahel. Inimesed peavad mõistma, et kui nad tahavad näiteks poliitilist süsteemi muutma, siis nad peavad seda ise tegema.
Poliitikud ei võitle sinu õiguste eest, sest nende maailmanägemus, kogemus ja eesmärgid on teised. Mitte et nad tingimata tahaksid paha, olen kindel, et nad oma äranägemist mööda teevad parimat, nende IQ lihtsalt ei võimaldagi enamat. Sellepärast peaksidki olema loovisikud aktiivsed ka poliitikas. Enamik inimesi ei saa vahest aru ega pea ka muutust vajalikuks, sest nad on nii hõivatud oma üheksast viieni oma päeva tööga; sellepärast peavadki intellektuaalid olema asjadele lähedal ja hoidma näppu pulsil ja oma tähelepanu fookuses iga päev, iga minut, iga sekund. Intellektuaalid peaksid võtma maailmas palju rohkem vastutust. Praegu hoidutakse sellest ja esinetakse slõuganite tasemel. Paljud neist loovinimestest protesteerivad pühapäeval tänaval korporatsioonide vastu ja esmaspäeval lähevad nende heaks tööle.
Monika Kuzmina, Jüri Kukk
