LOE INTERVJUUD! Teele Alas: tants on olnud minuga niikaua, kui ma ennast mäletan

Teele Alas puutus tantsukunstiga kokku alates lasteaiast ning tundis end laval juba siis väga hästi. Kogu oma teadliku elu tantsuga seotud olnud temperamentset naist iseloomustab suur töökus, kiire otsustusvõime, ülim energilisus ning alati positiivne ellusuhtumine.

Teele teab, et professionaal naeratab ka kurva mängu juures ja et järjepidev töö viib lõpuks sihile. Ta ongi sündinud naeratama, pakkuma tantsuga silmailu ning meelelahutust.

Hetkel tõmbas Teele Eestis tantsuga seotud vastutust pisut koomale, et taas suvehooajaks Ibizale tantsima sõita.

Teele, räägi palun natukene lähemalt, millega sa täpsemalt tegeled?

Üldiselt võib öelda, et tegelen tantsimisega ja enda show-grupi juhtimisega. Hetkel oligi selline kibekiire aeg, mil tõmbasin natukeseks ajaks Eesti tantsuasjad kokku ning sättisin oma tantsukingad suvehooajaks Ibiza poole.

Kuidas sa sellise valdkonna juurde üldse jõudsid?

Esimene kokkupuude tantsukunstiga tekkis mul juba lasteaias. Mäletan, et esinesime ühel üritusel lillekeste tantsuga ning juba siis tundsin laval ennast nii koduselt, et ei tahtnud sealt lahkuda. Olen käinud mitmetes tantsukoolides ning tantsuringides alates lasteaiast. Eks selline eputrilla värk ja juhigeen ongi moodustanud minust läbi aja nii erinevate show-gruppide liidri kui treeneri. Tants on olnud minuga niikaua, kui ma ennast mäletan ja sellest ka tantsuga seotud unistused.

Kuidas on elu sind mõjutanud jõudmaks sinna, kus praegu oled?

See kõlab kindlasti küll klišeena, aga tuleb unistada suurelt! Mina olen pärit pisikesest maakülast, kus ei olnud meil lastena võib-olla niipalju võimalusi kui linnanoortel, seega tuli läbi raskuste need võimalused endale leida. Mina muidugi olin väike aktivist, kes hakkas juba algklassides oma tantsutiimi looma. Ma ei unusta iial neid, kes on mind sel teel aidanud ning minusse uskunud.  Kindlasti on mul veel pikk tee minna, kuid ma nii naudin sellest igat hetke ning hindan inimesi, kes minuga koos seda teed käivad.

Millised on kõige vahvamad ja kaugemad kohad maailmas, kuhu oled tänu enda tööle jõudnud?

Mul on olnud viis väga toredat suvehooaega, mil olen tantsinud eksklusiivsetes Nikki Beachi rannaklubides Marbellas ja Mallorcal. Mind on alati tõmmanud Hispaania temperament, kultuur, soe kliima ning positiivsed inimesed ning tänu ühele, minu jaoks üliõnnelikult lõppenud, tantsuvõistlusele minu ellu see Nikki Beach tuligi. Töö seal pole küll kerge, aga on mulle justkui loodud. Tantsimine on päevasel ajal restorani/rannaklubi külastajatele silmailuks koos live saksofonisti, viiuldaja ja trummaritega. Saan kuumade tantsurütmidega oma tantsuisu täis tantsida, erinevate inimestega tutvuda ning suhelda. Üheks vahvaks tööosaks on sünnipäeva tortide/pudelite lauda viimine ning rõõmsate klientidega pildistamine. Kostüümid, muusika ning inimesed on põnevad ning see kõik teeb mind seal alati kuidagi nii õnnelikuks.

Hästi palju vahvaid esinemisi muidugi on ka olnud just siinsamas kodumaal omade inimeste keskel. Eriti meeldivad mulle sellised erapeod, mis on näiteks sünipäevalapsele üllatusena korraldatud ning kus meie oma Brilliance Entertainment tantsijatega suure show-programmiga üles astume. See siiras rõõm ja tänu inimeste silmis ütlevad rohkem kui tuhat sõna.

Kas pead end positiivseks inimeseks või mida sa ülse arvad positiivsusest üldisemalt?

Pean ennast kindlasti positiivseks inimeseks ning usun, et positiivne ellusuhtumine on üks edu võti. Ilmselt olen ma temperamentsem kui eestlannad muidu ja olen kui avatud raamat. Kui on tuju hea, siis paistan kui päike, kuid kui vahel tuleb tusk peale, siis ega ma seda ka hästi varjata oska. Kuid minu puhul paistab see päikseline pool kindlasti rohkem silma. Soovitan kõigil palju liikuda ning püüda leida neid positiivseid killukesi igapäevaelus ja olla tänulik kõige selle eest, mis sul juba olemas on.

Nagu aru saada, siis oled kaugele jõudnud just tänu pingutustele. Räägi natuke lähemalt, kuidas see kõik on sind mõjutanud, et oled pidanud ise kõvasti pingutama ja kuidas end seeläbi tunned?

Olen aru saanud, et järjepidevus on see, mis viib sihile. Lihtsalt ei tohi alla anda, isegi siis, kui vahepeal on tõsine motivatsioonilangus. Kui midagi tahta, siis lihtsalt tuleb leida võimalus, kuidas oma soov teoks teha, kuid samas tuleb kuulata oma sisemist häält ja mõnel asjal jällegi minna lasta. Loomulikult oleks kergem olnud, kui mul oleks olnud kõrval nii-öelda manager või õpetaja, kes võib-olla oleks mõned apsud ära hoidnud ja kiiremini aidanud mõne eesmärgi täita, kuid ise enda rea ajamisel on omad võlud. Jäärapäine oma asja ajamine on kuidagi hea tunde sisse jätnud küll ning toonud mu ellu inimesed, kes on jäänud kõrvale läbi aastate.

Mida soovitaksid inimestele, kellel on häid mõtteid, kuid kuidagi nagu ei tule seda motivatsiooni peale, et kuskilt otsast oma ideega algust teha?

Mind aitasid unistused. Ma kujutasin ette, mis laval tahan olla ning lihtsalt soovisin seda nii väga, et leidsin sinna tee. Kindlasti aitas kaasa ka see, et olen suur suhtleja ja naudin inimtutvusi. Läbi töökuse, tutvuste ja õnne ongi kõik võimalik. Kui on idee, siis soovitan asjast sedavõrd enda sees mõelda ja analüüsida, tunnetada, kuidas süda hakkab kiiremini põksuma ja silm läheb särama, siis kindlasti tasuks oma idee või unistus kõva häälega välja öelda, sest see tõesti paneb universumi liikuma, pluss sõbrad võivad aidata just selle esimese sammu peale tulla, mida teha vaja.

Sinu ala on tantsimine, aga mida see sulle tähendab ja kui kaua oled sellega juba tegelenud?

Tantsuga olen tegelenud üle 20 aasta enda elust. Seega tants ongi kindlasti pool minu elust – see on väljendusviis, on emotsioon, on hobi, on töö, aga ennekõike on kirg. Tunnen, et tants teeb mind õnnelikuks ja läbi selle teen teisedki õnnelikuks.

Sinust kiirgub nii palju positiivsust, aga kas oled vahel ka tundnud, et nüüd aitab, nüüd jooksen küll kinni?

Oi, kuna ma olen üpris emotsionaalne inimene, siis neid hetki tuleb ikka ette. Kui see juhtub, siis järelikult on mul vaja paar päeva puhkust, minna maale, lugeda raamatud, kohtuda sõpradega ning siis jälle trenni minna, tuletada uuesti meelde, et kõik on tegelikult hästi ning mis on minu unistused. Õnneks on mul olemas parim sõbranna, kelle õlal vahel lihtsalt halan natukene aega ja siis leiame üheskoos, et tegelikult on lahendus olemas. Aga see kokkujooks tuleb kuidagi ikkagi süsteemist välja elada, sest muidu ta paisub sees ja siis hiljem tuleb veel suurem krahh.

Milline on kõige meeldivam kogemus, mis on sulle nende aastatega hinge pugenud ja meelde jäänud, kui mõelda sinu töö ja tegemiste peale?

Mulle alati teevad südame soojaks minu nii-öelda karujalad, kes on arvanud, et ei nemad iial ennast liikuma saa ja üldse on nad hallid müürilillekesed. Aga pärast tantsutrenne liiguvad sujuvalt ning on avastanud endas särava ning enesekindla naise. See on inimese enda jaoks väga suur muutus ning olla osa sellest tekitab minus väga sooja tunde. Mul on kuidagi eriline klapp lastega, mulle nii läheb hinge kui nad tahavad minuga koos spagaate teha, joonistavad mulle pilte ja unistavad, et ühel päeval saavad minuga koos esineda.

Räägi enda edasistest unistustest või soovidest.

Kindlasti on veel kaugele-kaugele edasi minna. Olen teatud mõttes perfektsionist ja tunnen, et alati saab paremini ning on mida õppida. Ma pean ennast õnnelikuks inimeseks, sest armastan seda, mida teen. Armastan seda kirglikku ning ekstravertset meelelahutusmaailma, mis lihtsalt ei saa kedagi külmaks jätta. Minu unistuseks oleks veel rohem tantsides reisida. Naudin kõige rohkem esinemisi artistidega ning suuri show´sid. Unistan, et tantsin läbi maailma, tekitades publikus positiivset emotsiooni.

Monika Kuzmina, Joanna Müür