5 KÜSIMUST SIIM ROHTLALE I Kultuuriministeeriumis asub 1. juunist tööle uus audiovisuaalnõunik

Kultuuriministeeriumis asub 1. juunist tööle uus audiovisuaalnõunik, varem kinonduses, üldse laiemalt  filmivaldkonnas töötanud Siim Rohtla. Milliste mõtetega uus nõunik ametisse asub? Saame tuttavaks!

Siim, tundub, et Sinu senine seos ja kogemus ees ootava tööpõlluga ministeeriumis on tagasihoidlikult väljendades ikka väga tihe olnud?

Olen töötanud PÖFFi programmikoostaja ja tehnikajuhina, tARTuFFi juhina, pisikese reklaamiagentuuri vedajana ning viimased 7 ja pool aastat filmilevitajana Hollywoodi suurstuudiote Universal ja Paramount esindajana Eestis ja Leedus. Samuti olen teinud tihedat koostööd kohalike tootjatega mitmete Eesti filmide levitamise, turundamise ja avalike suhete korraldamisel.

Hariduselt olen magistrikraadiga insener, aga süda on alati loomingu ja kultuuri, eriti filmi poole tõmmanud. Filmilevitaja amet pisikeses tiimis on tähendanud sisuliselt 360 kraadi ulatuses vastutusi alates tehnilis-matemaatilisest nokitsemisest kuni loovtöö ja rahvusvahelise suhtluseni välja. Tänu sellele on mul aastatega laialdaselt kogemusi ja kontakte nii Eestis kui välismaal.

Audiovisuaalnõunikuna on filmi ja kino kõrval sama olulised loomulikult kõik meediateenuste ja infoühiskonna mured ja rõõmud. Usun, et oma mõneti isevärki oskuste ja kogemuste paketiga näen asju ministeeriumis värske pilguga.

Räägime esmalt meediast. Valeuudiste leviku ja karmi konkurentsi tingimustes räägitakse üha enam meediakirjaoskusest, seda lausa Euroopa Liidu tasandil. Kuidas võiks tõsta meie kõigi meediakirjaoskust?  

Kuni ühiskonnas on endiselt kasvõi alateadlikultki kehtiv arusaam, et “see oli lehes/internetis/teleris, seega see peab tõsi olema”, ei hakka muutuma kirjaoskus ega lugeja oskus lugeda.

Mulle tundub, et noored on ses osas palju teadlikumad ning õnneks on lapsed vanemaid ja vanavanemaid tublisti harima hakanud. Meediamajade püüd leida tasakaal klikkide ja tõsiseltvõetavuse vahel on mõistetav, kuid vastutus lasub siiski neil endil.

Milliseid mõtteid on Sinus tekitanud viimaste aegade võrdlemisi terav mõttevahetus meediapoliitika teemadel? Eriti on fookusesse sattunud rahvusringhääling, mille puhul on leitud, et programm või teatud käsitlused ei ole olnud „tasakaalus“?

Ühe uudise kajastamisel ja ühe arvamuse avaldamisel kellegi hinnangul tasakaalust välja minna on niisama hästi kui paratamatu. Oluline on aga tasakaal suures pildis.

Kui vaadelda ERR-i programmi üldisemalt – uudiste- ja arvamussaateid –, siis ei ole põhjust toimetusi küll kallutatuses süüdistada. Kajastatakse ju seisukohti seinast seina. Samuti ei maksa alahinnata ERR-i ajakirjanikele pandud ootusi ja vastutust. Need on tingimused, milles töötamine on jõukohane vaid parimatele ja tugevaimatele.

Film on Su südameteema. Kuidas hindad Eesti filminduse praegust käekäiku?

Veel mõned kuud tagasi käis Eesti filminduse käsi lausa suurepäraselt. Tähelepanu saadakse aina rohkem nii festivalidel kui auhinnarallidel. Ka kodumaine kinopublik on Eesti filmi üles leidnud, ja kuidas veel – läinud aastal oli peaaegu veerand kinopileteist ostetud just Eesti filmidele.

Meil on olemas filmitootmise eri etappide tippkompetents, mis on ilmselgelt erutav ka rahvusvahelistele suurprojektidele. Valdkonniti tehakse produktiivselt koostööd (Eesti Filmitööstuse Klaster, vastloodud Eesti Filmirežissööride Gild jt), mis on eriti kriitiline just praeguses kriisiolukorras, kus kogu Eesti filmi tulevik ühtäkki hapraks muutus.

Kuna investeeringud filmitööstusesse elavdavad majandust läbi tootmist toetavate ettevõtete ka laiemalt, siis on selle valdkonna toetamine kindlasti riiklike prioriteetide seas.

Ja lõpuks. Oled taas näide sellest, et ka erasektorist tahetakse tulla avalikku teenistusse. Mis on see, mille kindlasti sealt kaasa plaanid võtta?

Üksteist toetav meeskonnatöö, avatud ja vahetu suhtlus ning vaba ja sõbralik töökeskkond. Need on mind seni erinevates töökohtades alati motiveerinud. Püüan selle kõik endaga kaasa võtta ja ka Saarineni majas levitada!

Allikas: Kultuuriministeerium