Sõudeäss Kaspar Taimsoo tunneb ennast koduselt ka taeva all kiikingul
Hiljuti Järvakandis toimunud kiikingu lahtistel meistrivõistlustel tuhises taeva alla ja kukutas end üle võlli tuntud sõudja Kaspar Taimsoo, kes kirjutas sellega oma nime ka Guinessi rekordite raamatusse. Peatselt sõudmise maailmameistrivõistlustele suunduv rekordimees poetas paar sõna ka portaalile GoodNews.
Kaspar, sa oled kõva spordipoiss ja tunnustatud sõudja, kuidas kiikingule sattusid?
Tegelikult juhtus see küllaltki lihtsalt. Külastasin ühel päeval Viljandi suve suurfestivali Folk ja Viljandi Järve ääres oli üles seatud üks kiik, mis vahepeal üle võlli käis. Mul tekkis eemalt vaadates huvi ja läksin asja lähemalt uurima. Proovisin korra ja kui olin oma katse lõpetanud, kutsuti mind võistlema. Öeldi, et jõudu tundub olevat ja võiksin proovida ka pikemate aistega kiiku.
On see nüüd sinu hobi või võtad seda sama tõsiselt kui sõudmist?
Ei, sama tõsiselt kindlasti mitte. Sõudmine on ikkagi minu töö, millega ma pean arvestama 24/7. Kõik ikkagi üldiselt keerleb sõudmise ümber. Küll aga oma olemuselt sobib kiiking sõudjale päris hästi. Vaja on tugevaid jalgu, selga ning käsi ning mainimata ei saa jätta ka vastupidavust.
Sinu ülemaailmset äramärkimist leidnud rekord – kui kõrgele tõusid ja mis aisapikkusega?
Aisa pikkuseks sätiti lõpuks 7 meetrit ja 8 sentimeetrit, mis ületab eelmist rekordit 5 sentimeetri jagu.
See oli sul vist esimene võistlus. Kuidas nii hea tulemuseni jõudsid?
Seda on raske öelda. Vist alguses läks see kiik ikka puhtalt jõu pealt üle, sest tehnika ei ole käpas. Kui aga aisad juba üle 6 meetri pikkused on, siis on niisama “jõu pealt” juba päris raske ja on hästi tunda, kuidas iga ülearune liigutus kiigu kiirust märgatavalt vähendab. Õnneks on alati korraldajad nõus aitamas väga hea nõu ja tehnikaliste soovitustega katsete vahel. Samas antakse ka märku, millal on õige aeg kükitada või kiigul püsti tõusta, et hoogu optimaalselt teha.
Mis tunne on seal üleval, kui esialgu veel üle ei lähe ja pead uue hooandmise tegema ja kui siis üle võlli läheb?
No kahjuks ka veel seda tunnet ei tea, et mis saab siis, kui ei jõuagi üle võlli, olen hetkel kõik aisapikkused alistanud. Aga 7 meetri ja 8 sentimeetri peal oli korra küll tunne, et ei tea, kas saab ikka üle, sest tundus, et jääbki mingi 15 kraadi vertikaalist puudu. Keskendusin siis tehnikale ja tõukasin nii kõvasti kui jõudsin ja tegingi tiiru ära. Kindlasti ka pealtvaatajad aitasid, sest kõik elasid kaasa ning ergutasid.
Kelle käes on eelmine rekord ja kas on hea tunne Guinessi rekordite raamatusse pääseda?
Eelmine rekord on minu teada Ants Tamme käes, aisa pikkuseks 7 meetrit ja 3 sentimeetrit. Ausalt öeldes alles järgmine või ülejärgmine päev sain reaalselt aru, et päris vägev värk oli ikka. Meel läks kohe rõõmsaks ja ma arvan, et see on väga tore.
Jutusta ka veidi sõudmise MM-ile minekust: mida loodate seal saavutada ja kui reaalne on hea koht saada?
Nagu spordis ikka – kõik on võimalik. Muidugi läheme medali peale välja, aga vaadates ja teades neid mehi, kes starti on tulnud, siis isegi finaali jõudmine on juba suur asi. Kõik on meie endi kätes ning tundub, et meeskond on valmis võitlema kõrgete kohtade eest (sõudmise MM toimub 24. – 31. augustini Amsterdamis).
Üldse sõudjakarjäärist – oled rahul, et selle ala valisid ja tegeled?
Jah, mulle sõudmine meeldib. Kuigi vahepeal ikka peab mõtlema, et mis edasi saab – olen siiski keskendunud täielikult spordile ja loodan 2020. aastaks olümpiamedalitega karjääri lõpetada. Hea on see, et kui süda vastu peab, siis pärast karjääri lõppu on sõudja veel täiesti inimene. Paljudel palluritel näiteks on läbi põlved ja puusad ja nii edasi, sõudmine aga ei koorma liigeseid ja aitab hästi vormis püsida.
Üritan kaasa rääkida ka sõudmise ringkondades ala olevikust ja tulevikust – nii valiti mind ka Eesti Sõudeliidu juhatusesse. Viljandi Sõudeklubi valis mind ka mõned aastad tagasi oma presidendiks. Esindan uhkusega oma kodulinna Viljandi klubi. Sooviksin ainult, et oleks rohkem aega tegeleda reaalselt klubi asjadega. Küll jõuab siis, kui enam täiskohaga ei sõua, sest Viljandil on sõudmisega suured plaanid. Loodame sinna rajada väga viisaka sõudestaadioni mis vastab kõigile FISA nõuetele ning liigume selles suunas, et Viljandi suudaks vastu võtta ka kõige tähtsamaid ja suuremaid sõudevõistlusi – olgu nendeks siis Juunioride MM, MK etapp sõude-eliidile või isegi täiskasvanute MM. Kui meil on visiooni ja tahet see ära teha, siis ükskord võime näha kuidas eestlased võidavad koduselt sõudmise MM-ilt medaleid. See oleks vägev.
Märkimist väärt
Kiiking on Eestis leiutatud ja arendatud meelelahutuslik spordiala, kus inimene paneb kiige järjest suureneva amplituudiga võnkuma, kuni tehakse ringi ümber võlli. Kiiking algab siis, kui jalad on kõrgemal kui pea – sinnamaani on tegu kiikumisega. 1997. aastal hakkas Pärnu mees Ado Kosk mõõtma, kui pikkade aistega kiigel on inimesed võimelised üle võlli kiikuma. Nii sündiski spordiala. Rekordtulemused on jõudnud ka Guinnessi rekordite raamatusse, kus meeste arvestuses sai sellega hakkama Andrus Aasamäe aistega 7,02 meetrit ja naiste arvestuses Kätlin Kink 5,91 meetrit (Vikipeedia).
Usutles Jüri Kukk
