Margit Sauk ühendab produtsenditöös positiivsuse ja realismi

Kui usutleja arvas, et Kanal 2 tõsielusari “Seotud” võiks olla produtsendi Margit Sauk jaoks senise loometöö tippsaavutus, siis Margit põrgatas selle kõrgelennulise palli tagasi ja teatas, et kutsub “Seotud” esimest hooaega koos meeskonnakaaslastega hoopis telebeebiks või roosamannaks.

Margit Sauk märgib, et populaarse telesarja produtseerimine on talle olnud terve rea positiivsete kogemustega täiendkoolituseks, võimaluste andjaks heade tuttavate ja sõprade leidmisel ning kinnitanud veendumust inimeste murede ja rõõmude sarnasusest erinevates maades.

Elukoha järgi peab Margit end “talsinklaseks”, kes kohandab oma elu vastvalt töö asukohale ja iseloomule.

Margit, kas Teie loominguliseks tippsaavutuseks võib lugeda produtsenditööd Kanal 2 saates “Seotud”, kus viis Eesti naist rääkisid avameelselt oma elust? Kuidas hindaksite iseenda avameelsust? Kas näiteks antud intervjuus oleksite valmis rääkima igal teemal või on ka tabuteemasid?

Ma kindlasti ei nimetaks seda tööd üheks oma loominguliseks tippsaavutuseks. Pigem oli see selline esimene suurem tegemine Eesti telemaastikul, mida kaasprodutsendi Eva-Kristianaga kutsume hellitavalt oma telebeebiks. Kogemusena oli see kahtlemata väga meeldejääv, nähti palju vaeva, kohtuti uute ning eriti põnevate inimestega, aga eelkõige kaasnes sellega korralik kogemustepagas.

Avameelsuse kohta võin öelda, et see on niisugune kahe otsaga asi. Kindlasti on teemasid, millest paljud inimesed parem ei räägiks, kuid samal ajal näiteks minu jaoks tabude alla ei kuulu ning teisalt on jälle mul teemasid, mida ei avaldaks, aga teised vestleksid neil teemadel avameelselt. Eks see oleneb ka olukorrast ning sellest, milleks rääkimine vajalik on. Meelsasti õpetan lähedasi ja mulle kalleid inimesi läbi kogemuste, mille olen saanud enda tehtud vigadest, sest nende käekäik loeb mulle kõige enam.

Pean tunnistama, et olen meie „Seotud“ esimese hooaja naiste üle äärmiselt uhke ja terve meie meeskond on. Mina isiklikult vist ei olekski nii avatud olnud. Nemad olid aga kõik äärmiselt siirad ja toredad, mistõttu meil väga vedas.

“Seotud” tüüpi saateid on valminud erinevates riikides. Mis on iseloomulik just Eesti variandile? Või ei olegi põhjust sedasi küsida, kuna inimesed kogu maailmas on oma murede ja rõõmudega sarnased ning seotusest Eesti moodi ei saagi rääkida?

Selle saate formaat on pärit Iisraelist ning teinud ajalugu juba ülemaailmselt, kuid igas riigis on see eripalgeline. Meie nägime ikka üsna kurja vaeva, et see Eesti nägu sinna ehitada ning usun, et saime kenasti hakkama. Ja siinkohal ei saa mainimata jätta meie suurepärast režissööri Ingrid Elorantat ning toimetajat Dea Martinjonist, kes selle näo loomises väga suure panuse andsid.

Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et Eesti variandile on iseloomulik positiivsus. Kogu sari sai üles ehitatud just positiivsel ja realistlikul alusel, kus kõik tegelased ja tegijad ennast turvaliselt tundsid. Me ise kutsume esimest hooaega hellitavalt veel ka roosamannaks. Kui sellele peaks tulema väärikas järgmine hooaeg, siis saab selle nägu olema kindlasti hoopis teistsugune.

Eks mured ja rõõmud ole tänapäeva ühiskonnas kõikjal üsna sarnased tõesti. Kui vaadata ringi mujal maailmas, siis meie jääksime reserveerituks kindlasti ainuüksi temperamendilt. Et sellest aru saada, piisab, kui vaadata sama saate Iisraeli versiooni.

Mida selle saate filmimise vältel juurde õppisite? Mis oli konkreetses töös kõige positiivsem kogemus või koguni üllatus?

Kui ma seda kõike nüüd üles hakkaksin lugema, siis vajaksin mitut lehekülge ja ega kõik kusjuures polegi enam nii värskelt meeles ka. Olen selle enda jaoks justkui peatükiks koondanud nimega „”Seotud” esimene hooaeg“, mis istub kuskil mu mälusopis ja on kõrvale tõstetud.

Kindlasti õppisin seda, et ei ole olemas võimatuid asju. Pigem sain sellele väitele kinnitust. Samuti leidis kinnitust see, et mitu head pead teevad kokku suurepärase asja ning seda, et ma jumaldan inimesi.

Positiivselt üllatasid mind meie naised, kes osutusid veel tublimateks kui loota julgesime.

Kuidas olete saates osalenud naistega praegu seotud? Millised teemad Teid nendega ühendavad?

Kui täiesti aus olla, siis meie armas näoraamat on see, mis meid seob. Tiheda elutempo tõttu ei ole võimalik viimasel ajal nendega väga palju kohtuda, kuid usun, et kui see kohtumine teoks saab, on tunded sama soojad ja siirad nagu need olid meie eelmise aasta jõulupeol.

Kas järgmise telesaate “Seotud” tegelased võiksid olla mehed?

Seda näitab tulevik, mis saaks olema teises hooajas.

Olete õppinud produtsendiks Tallinna Ülikooli Balti Meediakolledžis. Mis Teid selleks motiveeris ja millised isikuomadused sellise elukutse juures kasuks tulevad?

Ma olen tegelikult isegi natukene rohkem õppinud seda tööd, kui seda just niimoodi nimetada – Helsingis Aalto Ülikoolis. Protsentuaalselt nende koolide vahel aega jagades teeks minu õpingute aktiivsus Aalto Ülikoolis  Balti Filmi ja Meediakoolile ära. Kogemustepagas on aga mõlemalt poolt üsna võimas. Kõige suuremaks eeliseks vist ongi kogemused, uued tutvused, maailmapildi avardamine ja siis sinna juurde kõik see teoreetiline pool, millest enne justkui olin natuke teadlik, kuid ei saanud päris täpselt aru.

Isikuomadused, mis seda tööd tehes kasuks tulevad, on väga varieeruvad ja kindlasti vaieldavad, aga mina arvan, et vastutustunne, julgus, jonnakus positiivses võtmes ning armastus inimeste vastu on need esimesed asjad, mis meelde tulevad. Neid on veel ja palju – osadega sünnid, teised omandad ja mis on kõige toredam, õpid kogu elu ning pole olemas sellist produtsenti, kes oleks mingil hetkel kõik võimalikud olukorrad läbi teinud.

Olete üks neid eestlasi, kes jagab elu Eesti ja Soome vahet. Millest on tingitud niisugune valik? Kas töötate korraga mõlemas riigis?

Elu mängis jah kaardid nii, et kolisin kolm aastat tagasi Soome ning ausalt öeldes ma ei olnud üldse nii vaimustatud sellest ideest, aga perekondlik olukord nõudis. Umbes aasta möödudes armusin Helsingisse nii ära, et isegi pärast kooli lõpetamist ei taha tõesti tagasi tulla. Jagan end suurima rõõmuga kahe linnaga ja pean end Talsinki elanikuks. Käsi südamel pean aga tunnistama, et süda kuulub Helsingile. Töötan aga seal, kus on vaja, kus on mu arvuti ja käimasolevad projektid. Piirid siinkohal õnneks puuduvad.

Kui sarnased või erinevad on Teie meelest eestlased ja soomlased? Kas olete midagi ka hõimurahvalt üle võtnud või ära õppinud?

Eks see natuke oleneb, keda täpselt võrrelda, kuid enamjaolt nad on erinevad. Kokku saaks neist ühe mõnusa superrahvuse.

Lisaks soome keelele olen õppinud nautima hetke ja mitte nii väga kiirustama kogu aeg, luban endale aega tunda ja tunnetada. Kuidagi just see on asi, mis eestlastel on vajaka ja pidevalt on kuhugi kiire  ning alati on midagi vaja teha. Ma ise olen Tallinnas täpselt samasugune, kuid Helsingisse saabudes justkui astun rongilt maha. Kõlab ehk kulunult, ja ka mu töökaaslased viskavad selle üle nalja, aga see on minu värk, hetkel vähemalt.

Kas oskate mängida mõnd pilli või laulate?

Tahaksin kangesti valetada, et jah mängin klaverit või kitarri näiteks ning lõõritan nagu lõokene, aga ei, minu pillimehekarjäär jäi väga üürikeseks varajasse noorusesse ning olin lapsena, ja ikka veel muide, üsna püsimatu, seega ühte pilli ma üle mõne aasta õppida ei suutnud. Laulmisega on nii, et see anne on mul isegi täitsa olemas, aga kui inimene ikka ei harjuta, siis ei arene ka. Muidu on aga muusika minu elus väga tähtsalt kohal, on igapäevane osa enamikes mu tegemistes.

Üks telesaates „Seotud“ osalenud tegelastest on Eesti esimese heade uudiste portaali GoodNews looja Monika Kuzmina. Mis arvate, kas sellest portaalist võiksite saada ideid oma produtsenditööks?

Monika on algust teinud ühe väga toreda portaaliga ja ma usun, et head emotsiooni ning energiat leian sealt küll. Kas ka ideid tööks, seda öelda ei oska, sest  inspiratsioon ja uued ideed tulevad üllatuslikult.

Õnn on selline suhteline mõiste, millel puudub kindel definitsioon. Ometi aga räägivad paljud n-ö õnnevalemist. Kas Teie õnnevalem on valmis või otsite alles vastuseid?

Õnn on kindlasti enda sees. Pean ennast õnnelikuks inimeseks, olles iga päev tänulik kõige ja kõigi üle, mis ja kes mu ümber on, aga kindlasti olen veel parajas mürsikueas selleks, et teada õnnevalemit või et üleüldse endast täielikult aru saada. Vastuseid on mul kindlasti veel palju leida ja see on põnev teekond.

Millise projektiga järgnevaks inimesi rõõmustate?

Neid on tulekul mitmeid ja hetkel veel ei avalda, aga esimene asi peaks vaatajeteni jõudma juba sel aastal. Kuna töötan ka produktsioonifirmas Cuba Films, siis ma usun, et tegelikult rõõmustame oma toodanguga inimesi igapäevaselt, sest toodame reklaame, mis on enamuses eestlaste poolt tuntud ja palavalt armastatud. Reklaamimaailm erineb telemaailmast, kuid mõlemad on meeletult huvitavad.

Usutles Jaan-Ivo Lukas