INTERVJUU! Heiki Raudla: kui inimene muudab ennast, muutub ka riik

Paari möödunud nädala vältel tutvustas GoodNewsi toimetus oma lugejatele Heiki Raudla kirjutatud, koostatud ja tõlgitud raamatuid. See oli kogum mõtlemapanevat, harivat ja meelelahutuslikku lugemist. Heiki ongi enamasti tuntuks saanud kirjutamise kaudu, kuid ehkki oluline, on see on vaid killuke tema laiast valikust tegemistest. Kui muidu saame näiteks tema kogumikest lugeda teiste inimeste kohta, siis nüüd avanes võimalus pisut teada saada Heiki enda kohta võtmes, mis ehk naljalt meie ette muidu ei jõuagi. Mida teada saime, avaneb järgnevaks teie ees.

Heiki, olete suures pildis kirjamees. Arvatavasti põhjusel, et kirjasõna levib kiiremini ja kaugemale. Millise sisuga lugemist huvilistele pakute?

Noh, öeldakse ju nii, et mis sulega on kirjutatud, see tuleb kirvega välja raiuda. Kui loen mõnda head raamatut, tunnen nagu saaksin ühe huvitava inimesega juttu ajada. Kuidagi iseenesest on neid teemasid kujunenud mulle mitu: karikatuur ja karikaturistid, aforismid, kohalik ajalugu, huvitavad inimesed, mitmed lood üle kogu maailma ja ühiskonnaõpetuse õpikud koostöös Avitaga. 2012. aastal ilmus ka üks lasteraamat nimega „Väike Albert“ ja sel aastal peaks ilmuma selle omalaadne järg „Õpetaja Albert“, kus on sadakond lugu koolist. Need on sellised lõbusad ja veidi filosoofilised lühikesed tõestisündinud lood.

Et kirjutada, peab tundma selleks vajadust. Millal sai selgeks, et kirjutamine on Teie kirg?

Vahel vajadus, vahel kohustus. Kui oled juba ühte-teist kirjutanud, tuleb ka pakkumisi. Mingi kirjutamise ja joonistamise kirg tekkis mul juba Põltsamaa keskkoolis õppides, kui andsime koos Lydia Retteriga kahekesi välja eraseinalehte „Carikare“. Selle esimesed lugejad olid juba varahommikul klassijuhataja Aino Vagur ja õppealajuhataja Ats Tuula. Umbes samal ajal võitsin ära kooli kirjandite võistluse. Hiljem kirjutasin mingi pika science fiction’i loo, aga see ei tulnud suurem asi. Ju oli siis vaja veel õppida.

Kohalikus elus osalemisel olete juhtinud muuhulgas linnapeana Viljandit, aga ei ole jäänud käimata ka Riigikogus. Kuidas see nii läheb, et tegusad inimesed leiavad tee poliitikasse ja mis oli Teie ajend? Kuivõrd peate end poliitikuks?

Sõna “poliitik” kasutatakse Eestis liiga kergelt. Kui keegi esimest korda valitakse kohalikku volikokku või Riigikokku, siis pole ta veel poliitik. Sinna on siis veel pikk tee. Lennart Meri oli kindlasti poliitik, Edgar Savisaar on, Mart Laar ka. Seda Eesti poliitikute loetelu võiks jätkata, aga mitte väga pikalt. Mina kujutan poliitikut ette inimesena, kes on ka riigimees – inimene, kes vaatab asju laiemalt ja muretseb ka selle eest, mis jääb neist maha järgnevatele põlvkondadele.

1989. aastal sattusin linnavolikokku ilmselt seetõttu, et olin mitmel olulisel teemal kohalikus ajalehes kirjutanud. Riigikogus olles olid minu mureks eelkõige omavalitsust puudutavad seadused, sest nende puudulikkus andis linnapea ametis kõvasti tunda. Saime nende seadustega hakkama.

Neid, kes soovivad midagi ühiskonda ja kellegi heaks panustada, paistab silma üha rohkem. Väga levinud on näiteks kodanike omaalgatused. Kas meil hakkab tekkima arvestatav kodanikuühiskond?

Tundub küll nii. Aga üheski riigis ei tee kõiki asju riik ja omavalitsused. Mulle näib, et kodanikuühiskonna roll tasapisi kasvab. Mõju pole küll veel nii suur kui võiks, aga ikkagi juba märkimisväärne. Ka on paranemas riigipoolne kodanikuühiskonna rahastamine, kuigi, jah, see on vaevaliselt läinud. Kodanikuühiskond tähendab ka seda, et kui näed, et midagi tuleb muuta, siis tegutsed, mitte ainult ei kurda.

Niisiis riigivõim pole sugugi võluvits, nagu vahel eeldatakse, kes peab lahendama kõik jamad …

Kindlasti ei ole riigivõim mingi võluvits. Seda pole maailmas ükski riik. Riik pole ju mingi abstraktne tulnukate laev. See on teatud süsteem ühiskonna korraldamiseks, kus seda teevad ju inimesed meie endi hulgast. Aga riik peab looma võimalused, et kõik saavad kaasa lüüa ja et igaühel on õigus avaldada vabalt oma arvamust ja õigus nõuda, et ta ära kuulataks.

Aeg-ajalt on keerulistes, eriti kogu ühiskonda puudutavates, olukordades kuulda: mina ei saa sinna niikuinii midagi parata või muuta …

Alati saab midagi teha. Tuleb olla järjekindel, tuleb leida kaasalööjaid. Demokraatias pole tähtis mitte see, palju su ideel on vastaseid, vaid just see, kui palju on pooldajaid.

Muutused ei tule sageli kiiresti. Kui vaatad igal päeval peeglisse, ei märka midagi, aga kui kord viie aasta jooksul, siis on muutused juba märgatavad. Nii on ka riigiga. Pealegi, riik, nagu ka inimene, on ju pidevas muutumises. Seega, kui inimene muudab ennast, muutub ka riik. Sellepärast on ka kool tähtis. Hiinlastel on vanasõna, et lapse kasvatamine vajab märksa suuremat tarkust kui riigi valitsemine.

Olete jäänud Viljandisse. Kus olete muidu sündinud? Kui oluliseks peate tavasid ja traditsioone?

Jah, elan Viljandis 1972. aastast. Siis suunati mind Jakobsoni kooli tööle füüsikaõpetajaks. Olen sündinud Võhmas.

Traditsioonid on nagu mutrid, mis hoiavad ühiskonda koos. Nii meeldib mulle väga, et igal aastal, juba 25 aastat järjest, loeb Viljandi linnapea kohtumaja ees ette manifesti, et igal aastal on hansapäevad, et igal aastal toimub folk jne.

Olete ju veel ka õppejõud. Kõrvalt näen Teid füüsik-matemaatik-filosoofina, kusjuures viimase liidaksin siia veel tulenevalt Teie sõnamängumeisterlikkusest. Kuidas on sellega lugu aga täpsemalt?

Praegu ma õpetaja ega õppejõud enam pole. Peamiselt võtab aja kirjutamine. Vahel sekka mõned loengud küll ette satuvad.

Filosoofia on mind kaua huvitanud, ehk seepärast olen neid loenguid oma paarkümmend aastat pidanud.

Sõnamängud ja aforismid tulevad kuidagi ise pähe, eesti keel on selleks hea keel. Vahel tundub, et miski sõnum on meie sõnades lihtsalt peidus, tuleb osata see vaid üles leida. Noh näiteks: algul olid mäluaugud, siis tulid mälupulgad.

Teil on huvitavad mõtted ja nägemus elust. Öelge, kas üks pluss üks võrdub kaks?

Üks pluss üks võib olla nii null, üks, kaks, kolm või veelgi enam. Sõltub, millised need ühed on ja kuidas nad omavahel klapivad. Aitab see, kui oskad ka olevikus elada ja mitte ainult üks päev korraga. Aga minevikuta ja tulevikuta ka ei pääse, sest need on olevikuga seotud.

Teada on, et olete suur ajaloohuviline. Kas Teid võib ka nimetada kohaliku kandi kroonika kirjutajaks või pidajaks?

Ajaloo vastu on mul huvi juba keskkooli ajast, mil käisin ajaloo olümpiaadidel. Oma osa oli ka selles ajalooõpetajal Kalju Terasel. Kaalusin isegi minna Tartusse ajalugu õppima, kuid tolleaegne ajalugu tundus liiga politiseeritud ja ühe kallakuga.

Kroonik ma kindlasti pole, aga huvitavaid seiku siinsetest tegemistest ja inimestest on õnnestunud leida. Mul on õnnestunud leida juba 26 aastat ilmunud “Sakala kalendrisse” ka mitmeid huvitavaid kirjutajaid. Praegu on käsil 27. kalendri koostamine.

Kas osalete mõne seltsi või klubi tegevuses?

Olin kunagi 29. veebruari klubi liige koos Helir-Valdor Seederiga. Oli selline klubi, mis käis koos iga nelja aasta järel – 29. veebruaril toimus pidulik lõunasöök ja arutati ilma asju. Meid Seederiga kutsuti sinna sellepärast, et tollane maavalitsus keeldus seda klubi registreerimast, meie linnavalitsuses tegime selle ära. Aga veel olen Eesti Muinsuskaitse Seltsi liige, Viljandi Muuseumi Sõprade Seltsi liige jne.

Olete üles kasvatanud asjalikud lapsed. Mida nad teevad? Ja Teil on ju õnn olla veel ka vanaisa. On nii?

Poeg on Viljandi Metallis insener-tehnoloog. Huvitub spordist, ajaloost ja tervislikust toitumisest. Tütar on riigi rahanduse ja valitsemise professor TTÜ-s. Pojatütar saab kuus ja peab juba mulle loenguid, mida ja kuidas peab tegema. Aga kui ta külas on, siis on kogu maja teda täis.

Kellena end ise läbi oma tegemiste näete ehk mis on Teile kõige südamelähedasem?

Eks ma ole kõige rohkem õpetaja, seda ametit olen ka kõige kauem pidanud. Kui midagi kirjutan, siis mõtlen alati, kas see mõte jõuab kohale ja ehk on sellest kasu.

Kui eelpool kirjapandu kokku võtta, on seda … palju, aga kõik käib Teil kuidagi kisa ja kärata, rahulikult ja lihtsalt. Kuidas ammutate energiat, et olla motiveeritud?

Ma ei usu, et seda palju on. Pigem nii, et laisal inimesel on alati himu midagi teha, nagu ütles Vauvenargues. Iga inimene saab sündides kaasa mingi vedru või eluenergia. Lapsepõlv aitab seda vedru alles hoida. Vanemas eas aitab see vedru tegutseda. Motivatsiooniks on see, kui miski asi õnnestub. Kui ei õnnestu, siis tuleb mõelda, mis läks kehvasti ja edasi rühkida. Aitavad ka sõbrad.

Igaüks tahab olla õnnelik ja igapäevase elu püüd näiksegi olevat justkui võidujooks selleni. Kuidas tundub ja mida sellest arvate?

Ärge püüdke iga hinna eest olla õnnelik. Õnnetunne on sageli vaid mingi hetk ja sageli tagantjärele tajutav. Püüdke olla teistele kasulik ja huvitav. Siis pole karta, et vanemas eas oleks igav. Olen näinud paari pensionil kolleegi, kes kurdavad igavuse üle. See on lihtsalt sellest, et neil pole piisavalt huvisid või et nad on kaotanud huvi maailma vastu. Kui see huvi maailma vastu on olemas, siis ka elad ja pole igav.

Aga alati on ju nii huvitav lugeda, kuidas on üritatud defineerida õnne. Mis on see Teie meelest?

Vaevalt ma siin midagi olulist suudan vastata ja kas selle täpne defineerimine üldse võimalik on. Pöördun seepärast targemate poole. Filosoof Immanuel Kant on öelnud: “Õnn on ideaal, kuid mitte mõistuse, vaid kujutlusvõime oma“. Nõustun ka George Bernhard Shaw’ga, kes on kirjutanud: „Eluaegne õnn – keegi ei kannataks seda ju välja! Niisugune maailm oleks lausa põrgu“. Seega ärgem lootkem olla kogu aeg õnnelik ja olla veendunud selles, et kõigi jaoks on õnn ühesuguse tähendusega asi.

Kas juba lähiajal olete välja andmas mõnd huvitavat lugemist?

Sel aastal peaksid ilmuma kolm raamatut: “Sakala Kalender 2016”, “Õpetaja Albert” ning “Viljandi lood ja legendid”. Koostamisel on veel neljas lugude raamat, mis on omalaadseks järjeks kolmele raamatule: “Kuldsed lood”, “Ajatud lood” ja “Õpetajat otsimas”. Kaugemale esialgu ei mõtle.

Mida head soovite kaasmaalastele?

Kõike seda, mida teete, ei pea tegema kurvalt ja sundides, parem teha naeruga ja rõõmsalt.

Kas huvilised ja fännid saavad Teie tegemistega kusagil avalikus internetikeskkonnas kursis olla?

Facebooki kirjutan, kui leian midagi naljakat või huvitavat või õpetlikku. Püüan igal päeval paar asja sinna kirja panna.

Usutles Erika Räpp