Reedel, 10. augustil Valgas toimuvat Jõekääru kontserti dirigeerib kolonelleitnant, Kaitseväe peadirigent ja Kaitseväe orkestri ülem Peeter Saan, kes paneb sellega oma karjäärile selles kontserdisarjas muusikalise punkti.
Peeter, olete orkestrit juhtinud aastast 1996?
Orkestris olen juba veebruarist 1993 ja 1994 aasta mai lõpust dirigendina. Aga praegusel ametikohal, orkestri ülemana kaitseväe peadirigendina olen tegutsenud aprillist 1996.
Kas mäletate, millal te otsustasite, et teist saab dirigent?
Mäletan täpselt – 24. mail 1994 juhtus nii, et tollane dirigent ei saanud orkestri ette tulla, aga keegi pidi juhatama. Ja kui küsiti, et kes saaks töö ära teha, ütlesin: kui kellelgi midagi selle vastu pole, võin teha. Tegin ja sealtpeale jäingi orkestri etteotsa.
Aga kas te ka lapsepõlves unistasite dirigendi ametist?
Dirigendiametist ei osanud unistada, aga kaks suurt huvi mul oli: ajalugu ja muusika. Pärast keskkooli lõpetamist kõhklesin tükk aega, kas astuda ülikooli või muusikakooli. Muusika võitis.
Valga Kultuurikeskuse direktori ja Jõekääru kontserdi eestvedaja Ülle Juhiga olete juba üheksa aastat koostööd teinud. Alustasite Tõrva Loitsuga ja nüüd dirigeerite Jõekääru kontserti. Mille poolest see kontsert erineb?
Igal sarjal kujuneb välja oma publik. Tõrva Loits oli vaatemänguline muusikaetendus, tugeva sõnumiga. Jõekääru kontsert on alati olnud hästi südamlik ja siin on ikka olnud esindatud klassikaline laul, operett või ooper. Jõekääru kontsert on huvitav gala, mis on publikule väga meeldinud. Orkestrile on see olnud aga tore väljakutse, ei ole kõige lihtsamad palad mängida.
Sellel aastal seisate siin dirigendina viimast korda.
Jaa, selles mõttes küll, et järgmise aasta 16. aprillist olen ma reservis ja pensionil. Aga never say never, kes teab, mis elu veel toob. Leppisime Jaan Willem Sibulaga kokku, et üritame seekord teha maksimaalselt hea kontserdi, et see jääks kõige rohkem meelde. Oleme tublid ja teeme!
Millised seigad on neist üheksast aastast eredaimalt meeles?
Tõrva aegadest jäi enim meelde see kontsert, kus meil oli Tõrva tütarlastekoor kaasas ja koos saime teha erinevaid huvitavaid laule, mida me pole muidu teinud ei enne ega pärast. Valgas on toredad kontserdid kogu aeg olnud, alati on midagi uutmoodi, põnevad lauljad ja kava. Aga ükskord ei saanud Tanel Padar varem kohale tulla ja me pidime aja täitmiseks ligi kaks tundi järjest mängima, enne kui saime muusikalise teatepulga talle üle anda. Siis olime küll omadega läbi.
Kas te teate juba, millisel kontserdil te päriselt viimast korda oma orkestri ees seisate?
Ma usun, et selline suur kontsert saab olema märtsi teises pooles, kuupäev on veel lahtine. Saan sinna kutsuda ilmselt ainult oma sõpru, häid töökaaslasi ja koostööpartnereid, keda ongi saalitäis. Siis saan öelda hüvasti oma publikule. Kindlasti raske südamega, aga eks tööd on pikalt tehtud.
