Olukorra kiuste toimus Jazzkaar siiski ja kogus üle 9000 külastuse
Festival Jazzkaar 2020 sai eelmisel nädalal suurejoonelise lõppakordi jäise mandri visuaale ja muusikat ühendava kontsertetendusega “Antarktika 200”. Kuue riigi artistid andsid kuue päeva jooksul 27 vaimustavat kontserti. Koos lisaprogrammidega toimus festivali raames ligi 100 muusikasündmust ning festival kogus üle 9000 külastuse.
31. korda toimunud Tallinna rahvusvaheline festival Jazzkaar rõõmustas publikut 9.-15. oktoobrini tuues erilisi muusikaelamusi Telliskivi Loomelinnakus Vabal Laval ja Fotografiska Tallinnas. Armastatud kodumaised artistid ja rahvusvahelised tähed andsid kontserte Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Üle Eesti toimus traditsiooniks saanud linnaruumiprojekt ning publikut kostitati ka tasuta kontsertidega. Kokku toimus ligi 100 erinevat sündmust, mille korraldamisel oli abiks 80 vabatahtlikku. Olukorra kiuste kogus festival üle 9000 külastuse, millest kontserdipiletiga muusikasõpru oli üle 6000.
“Seekordse Jazzkaare emotsioonid ei vaibu niipea, suutsime tuua kodumaised ja ka rahvusvahelised jazzitähed oma truude kuulajateni tõestades, et ka keerulistel aegadel on võimalik tuua kultuurielamused vastutustundlikult publikuni ning panna seeläbi inimeste silm särama. Täname muusikuid, vabatahtlikke, partnereid, toetajaid ja vaimustavat publikut – meie kõigi koostöös sündis südamlik ja turvaline festival,” kommenteerib Jazzkaare eestvedaja Anne Erm.
Täissaalidele esinesid oma muusikalise kohtumise kümnendat aastapäeva tähistades Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik, komeedina Eesti soul-muusika taevasse tõusnud Rita Ray oma ansambliga, hingestatud laulja-laululooja Anett ja rahvusvaheline muusikute seltskond eesotsas helilooja Raun Juurikasega, kes panid punkti tänavusele Jazzkaarele eriprojektiga “Antarktika 200”. Enim kõneainet ning tagasisidet pälvisid Norra populaarseim jazzvokalist Silje Nergaard ja klaverivirtuoos Espen Berg; skandinaavia maagiline supergrupp Rymden, kelle uue kauamängiva “Space Sailors” kava said tallinlased kuulda rootslaste järel Euroopas teisena; Niklas Paschburg sidus haaravaks tervikuks elektroonilise ja klassikalise muusika. Kõik Eesti artistidest pälvisid kiidusõnu. Kodumaised jazzmuusikud esitasid nii uusi kavasid kui värskeid albumeid, oli nii freejazzi kui ka traditsioonilisema jazzi kontserte. Festivalil tähistas laulja Kadri Voorand koos keelpillidega 15-aasta möödumist oma esimesest esinemisest Jazzkaarel ning Liisi Koikson oma populaarse debüütalbumi 15. sünnipäeva.
Lisaks põhikontsertidele andsid noored muusikud 5.-15. oktoobrini toimuva linnaruumiprojekti raames kontserte Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis, kogudes ligi 2000 külastust. Samuti toimusid 10.-12. oktoobrini tasuta kontsertide päevad, mis pakkusid helisevaid muusikaelamusi ning põnevaid diskussioone. Jazzijuttude paneelidest käsitleti artistide olukorda muutunud maailmas ning tutvustati muusikatööstuse telgitaguseid. Mõtteid jagasid Kadri Voorand, Kristjan Randalu, Maarja Nuut, Henrik Ehte, Raun Juurikas, Timo Palo jmt. Lisaks pakkusid elevust ja avastamisrõõmu plaaditurg, muusikaviktoriin ja jazzistaaride fotonäitused koostöös Viru Keskusega.
Festivalile pani väärika punkti 15. oktoobril Forum Cinemas eriprojekt “Antarktika 200″, kus seoti üheks tervikuks mootorpurjelaev Admiral Bellingshauseni mereekspeditsioonil salvestatud jäise kuningriigi maastikuhääled ning elektroonika, jazzi ja klassikalise muusika helid. Esinesid Eesti jazzpianist, helilooja, arranžeerija ja muusikaprodutsent Raun Juurikas; Norra auhinnatud trompetist, vokalist ja helilooja Arve Henriksen; Šveitsi löökpillimängija Brian Quinn ning Veronika Portsmuthi kooriakadeemia kammerkoor ning helikogemust täiendasid CJ Kase eksootilised visuaalid. Kuidas tabati Antarktika olemus helikeeles? Vastab heliteose jaoks loodushelid salvestanud polaarrändur Timo Palo: “Jazzkaare lõppkontsert oli nagu audiovisuaalne rännak, mis viis tagasi valgele mandrile. Nagu ühele polaarrännakule kohane, oli selles erineva emotsiooniga hetki; oli jää ebamaist salapära, oli enese ära kaotamist ja taasleidmist, oli külma ja jäist kõhedust ja oli julguse taastumist ning helgeid kõrghetki. Need on polaarränduriga sageli kaasaskäivad emotsioonid ja üks õige polaarrännak ongi nagu emotsioonide kaleidoskoop,” kirjeldab Palo elamuse ehedust.
