Keskkonnaminister Tõnis Mölder: ühiskonna mure efektiivse jäätmemajanduse üle on asjakohane ning kõik, mis ebaselge, peab saama põhjendatud vastuse

Viimastel päevadel on meedia tähelepanu all pakendijäätmete eraldi kogumise mõttekus. Mitmed artiklid on seadnud kahtluse alla pakendite kogumise süsteemi tervikuna. Keskkonnaministeerium kinnitab, et ilmunud artiklid ei peegelda asjade täielikku sisu ning pakendite liigiti kogumine on jätkuvalt mõistlik ja vajalik.

„Olen tänulik meediale terava teemapüstituse eest, mis võimaldab kõik kahtlused ja küsimused võimalikult avatult läbi analüüsida,“ ütles keskkonnaminister Tõnis Mölder, „ühiskonna mure efektiivse jäätmemajanduse üle on asjakohane ning kõik, mis ebaselge, peab saama põhjendatud vastuse.“

Minister rõhutas, et esmalt peab olema ühiseks mõtteviisiks, et pakendid pole mitte prügi, vaid eeskätt ressurss, mida tuleb võimalikult palju kordi kasutada. „Üle maailma tehakse igapäevaselt tööd selle nimel, et leida uusi viise, kuidas erinevaid materjale pidevalt ringlusesse tagasi võtta. Piltlikult öeldes, mida polnud veel eile võimalik ümber töödelda, võib homme juba olla kasutusele võetud. Mööda ei saa vaadata ka asjaolust, et efektiivne taaskasutus algab pakendite disainist ja koostisest, kus juba nende tootmisel peab olema vastatud küsimus, mis saab pakendist pärast sisu tarbimist. Sellelegi pööratakse aasta-aastalt üha rohkem tähelepanu,“ tõi Mölder välja.

„Kahtlemata ei ole Eesti pakendikäitluse süsteem piisavalt efektiivne ning probleemidega tuleb tõsiselt tegeleda kõigi osapoolte koostöös. Mis puudutab esitatud anonüümseid kahtluseid massiliste pettuste toimumisest, siis tõendusmaterjali olemasolul on ainuõige neist ka ametlikult teada anda, olgu siis Keskkonnaametile või Maksu- ja Tolliametile. Olen omalt poolt palunud ka asjakohast ülevaadet viimaste aastate tuvastatud rikkumiste osas ning analüüsi meedias esitatud väidete osas,“ rõhutas keskkonnaminister Tõnis Mölder.

Mölder nentis, et jäätmemajanduse korrastamine on seni takerdunud poliitilise huvi puudumise taha. „Jäätmeseadus on jäänud toppama ning ajale jalgu, sest juba aastaid pole tolles poliitilist kokkulepet saavutatud. Pole olnud arutelu, pole olnud konstruktiivset dialoogi. Peamine vaidlus on parlamendis käinud selle üle, milline on kohalike omavalitsuste roll jäätmemajanduses. Praegune regulatsioon on kohalike omavalitsuste vaates ilmselgelt liiga nõrk,“ märkis Mölder. „Me peame aduma, et kõigile meelepäraseid lahendusi siin polegi ning kusagil on vaja langetada ka ebapopulaarseid otsuseid. Oluline on, et meie jäätmekorraldus oleks edaspidi läbipaistev, mugav ning ajaga kaasas käiv.“

Minister lisas veel, et kuigi pakendijäätmete liigiti kogumine on hetkel kaugel ideaalpildist, on siiski näha edusamme tolle korraldamises – näiteks on üha rohkem kohalikke omavalitsusi leidnud võimalusi pakendite kogumist oma piirkondades tõhustada. „Ka KIKi pakutud jäätmetoetused on üha populaarsemaks muutnud. Kindlasti jätkame kohalike omavalitsuste toetamist, samuti suurendame jäätmeteadlikkust ning tõhustame järelevalvet. Selge on see, et mida lähemal kodule pakendikonteinerid asuvad, seda meelsamini sinna korralikult sorteeritud pakendeid tuuakse. Mida vähem on jäätmemajanduses anonüümsust, seda vähem satub ka pakendikonteinerisse prügi, mida seal olema ei pea.“

Mis puudutab pakendijäätmete käitlemist, siis selle keerukus on tihti mitte põhjus, vaid juba tagajärg. Nimelt on paljud tooted pakendatud selliselt, et ümbriseid pole võimalik ringlusse suunata. See olukord kestab seni, kuni on ettevõtjaid, keda ei huvita, mis saab toodet ümbritsevast pakendist.

„Vastutustundlik ettevõtja teeb kõik selleks, et tema toote kaitseks, säilitamiseks, hügieeni tagamiseks, hoidmiseks või reklaamiks kasutatud pakend ei leiaks oma maise tee lõppu mitte kuumas ahjus või kõledal prügimäel, vaid oleks uuesti ringlusse võetavad,“ selgitas Keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma. „Meie ülesanne on anda tootjatele nende pakendid tagasi. Seda isegi juhul, kui nendega ei ole midagi peale hakata. Ainult nii saavad tootjad aru, et süsteem vajab muutust.“

Heinma rõhutas, et kui me nüüd loobume pakendijäätmeid eraldi kogumast, siis maksame suuremaid prügiarveid ja tootjad suurendavad kasumeid. „Meil kellelgi pole ju vaja lisanduvaid kulusid pakendijäätmete käitlemise eest,“ tõdes ta. „Isegi siis, kui need lõpetavad mingil põhjusel jäätmepõletis või prügimäel. Tootjad ise maksavad pakendijäätmete käitlemise arved.“

Pakendite liigiti kogumise meelespea!

• Iga pakendi tootmisele on kulutatud ressurssi, seetõttu tuleb seda ka hoida nii kaua kui võimalik;
• erinevate materjalide ringlusse võtmise võimalused paranevad ja täienevad iga aastaga;
• mida rohkem anname pakendijäätmeid tagasi, seda suuremad on tootjate kulud ja see sunnib neid vähem pakendama ja paremaid pakendeid kasutama;
• pakendijäätmeid saame ära anda tasuta; selle võrra tekib meil vähem segaolmejäätmeid, mille eest maksame;
• kogutud pakendeid on võimalik ringlusse suunata ja seda kindlasti tehakse.

Taust

• Eestis tekib aastas keskmiselt 200 000 tonni pakendijäätmeid (arvestatud on nii liigiti kokku kogutud kui ka segaolmejäätmete hulgas olevaid pakendijäätmeid).
• Inimese kohta tekib meil aastas 176 kg pakendijäätmeid. Euroopa Liidu riikidest näiteks Saksamaal 226 kg, Iirimaa 216 kg, Bulgaaria aga 64 kg inimese kohta.
• 2018. aastal võeti ringlusse 60 % pakendijäätmetest.
• Pakendijäätmetest ca 26 % taaskasutati, s.t toodeti energiat või kasutati muul viisil. 13,5 % pakendijäätmetest ladestati (arvestatud on ka segaolmejäätmete koostises olevaid pakendijäätmeid).
• 2018. aastal võeti Eestis ringlusse 37,7 % plastpakendijäätmetest.
• 2018. aastal täitis Eesti pakendidirektiiviga liikmesriikidele kehtestatud pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarvud.
• 2020. aastal läbiviidud sortimisuuringu kohaselt on segaolmejäätmete koostises ca 30 % pakendijäätmeid, nendest enamuse moodustavad plastpakendijäätmed. Viimase 10 aasta jooksul ei ole segaolmejäätmetes pakendijäätmete osakaal vähenenud.