Tallinna Sotsiaaltöö Keskus tutvustas koduta inimesi puudutava uuringu tulemusi
Tallinna Sotsiaaltöö Keskus tegi uuringu, et välja selgitada koduta inimeste arv, olukord ja teenuste vajadus Tallinnas, võrreldes tulemusi ka eelmise, 2011. aastal läbi viidud uuringuga.
„Uuring algas augustis 2020 ja kestis juunini 2021. Eeldasime, et koduta inimeste arv on üheksa aasta eest tehtud uuringuga võrreldes vähenenud. Hea meel on tõdeda, et nii see tõesti on, kusjuures vahe on märkimisväärne. Uuringust selgus, et Tallinnas oli eelmise aasta oktoobri seisuga 827 koduta inimest, mis on ligikaudu 400 inimest ehk ligi kolmandik vähem kui üheksa aasta eest. Koduta inimesed leiavad peavarju linna vältimatu sotsiaalabi ja resotsialiseerimise teenust pakutavates asutustes. Tänavakodutute arv on vähenenud 60–70 inimese võrra: tänaval ja varjualustes elas 82 koduta inimest,“ rääkis Tallinnas sotsiaalvaldkonda kureeriv abilinnapea Betina Beškina.
„Eriti lootustandev on see, et kõige enam langes varjupaikades ja resotsialiseerimisteenustel perede arv, kus kasvavad lapsed. Selliste laste arv vähenes ligikaudu 80 võrra. Linn teeb ka edaspidi järjepidevat tööd selle nimel, et koduta inimeste arv väheneks, pakkudes abivajajatele igakülgset tuge, vajalikke teenused ja toetusi ning nõustamist,’’ lisas ta.
Keskuse direktor Kersti Põldemaa selgitas, et koduta inimeste arvu vähenemist on mõjutanud linna ja riigi pakutavad sotsiaalteenused, näiteks eluaseme tagamise, tööturu- ja võlanõustamisteenus.
„Langus tuleneb osaliselt ka sellest, et varem sotsiaalmajutusüksuse järjekorras olnud inimesed on saanud linnalt üüripinna ja loobunud resotsialiseerimisteenuse taotlemisest, majutusüksuse kliendid aga on linna toetuse abil saanud üüripinna vabaturult. Paljud pered on nõu ja abi saanud Tallinna Perekeskusest. Tänavakodutust on mõjutanud asjaolu, et linnas on aasta-aastalt jäänud vähemaks mahajäetud maju ja muid elamiseks mitteettenähtud kohti, kus kodutud saaksid peavarju otsida,“ ütles Põldemaa.
Ta lisas, et paraku on pikenenud koduta olemise aeg ja kasvanud koduta inimeste vanus, sest kahjuks on ka resotsialiseerimatuid inimesi, kes tõenäoliselt ei suundu enam kunagi iseseivasse ellu.
Andmete kogumiseks viidi läbi tänavaküsitlus (kodutute päevakeskus, supiköögid, jaamad, turud) ja majutusteenuseid kasutavate inimeste küsitlus (öömaja, varjupaik, sotsiaalmajutusüksused, ühiselamu). Küsitleti elamiseks mitteettenähtud kohtades elavaid inimesi (mahajäetud majad, eluruumiks mittesobivad ehitised jms) ja koguti resotsialiseerimisteenuse järjekorras olevate inimeste andmeid. Analüüsis kasutati ka teiste TSK uuringute ja statistikakogumike andmeid. Küsitlusega selgitati välja Tallinna kodutute sugu ja vanus, elamise koht praegu ja enne kodutuks jäämist, kodutuks jäämise põhjused, koduta olemise aeg, dokumentide olemasolu, õpitud erialad ja ametid, töösuhted ja sissetulekud, teenuste kasutamine ning ootused iseendale ja Tallinna linnale.
Kodutuks jäämise põhjusena toodi kõige enam välja perekonna lagunemist, seejuures kümnel inimesel oli põhjuseks ka perevägivald. Peale selle nimetati veel ka töö puudumist, üürivõlga, väljatõstmist, alkoholi kuritarvitamist, tervise halvenemist, puuet või vigastust õnnetuse tagajärjel, vangis viibimist, vaimset puuet või psüühikahäiret, rännet, narkosõltuvust, asendushoolduselt elluastumist jne. 2011. aasta uuringus oli kõige arvukam põhjus väljatõstmine ja sundmüük. Seda liiki põhjuste vähenemine võib olla seotud ennetavate teenuste (võlanõustamine, majandamisnõustamine) laiema kasutamisega.
Uuringu tulemuste põhjal esitati sotsiaalteenuste arendamiseks Tallinnas mitmeid ettepanekuid, sh korrigeerida kodutute päevakeskuse ja öömajade lahtioleku aegu, arendada päevakeskuse teenuseid, parandada sotsiaalmajutusüksuste elamistingimusi ja tõhustada resotsialiseerimist. Uuringu andmed ja järeldused on üheks sisendiks Tallinna sotsiaalvaldkonna töö edasisel planeerimisel.
