Riigikogu arutas elektrihinna alandamise võimalusi
Riigikogu istungil oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu teemal „Kuidas elektrihind alla saada?“.
Ettekande tegid Taltechi energeetikaprofessor Alar Konist, tehnikateaduste doktor, Eesti Teaduste Akadeemia liige Arvi Hamburg ning EKRE esimees ja fraktsiooni liige Martin Helme.
Alar Konist kõneles oma ettekandes kõigepealt maailma energiatarbimisest. Ta märkis, et praktiliselt 80 protsenti energiatarbimisest on fossiilkütustel, mille hulgas on nii süsi, gaas kui ka õli. Ja kuigi taastuvenergia osakaal on kasvanud järjepidevalt, ei ole kasv kindlasti olnud ootuspärane. Konist lisas, et söejaamad suletakse varsti jäädavalt ja neid ei suleta sellepärast, et meil sütt ei oleks, vaid sellepärast, et nende tööiga ja tööressurss on ammendunud. Söe alternatiivina on seni kasutatud gaasi, mistõttu gaasitarbimine ongi juba märkimisväärselt suurem võrreldes söetarbimisega. Konist lisas, et alates 2014. aastast on vähenenud pea poole võtta ka investeeringud õlitootmisse, mis tähendab, et ka õlitootmises on oodata sulgemisi.
Elektrihinna koostisest rääkides tõi Konist välja, et lisaks elektritootmisele ja elektrienergia enda hinnale lisanduvad ka võrgutasu, käibemaks, taastuvenergiatasu ja aktsiis ning heitmekulu ja muud muutuvkulud. Ta rõhutas, et elektrihinda kujundab suures osas just kütusekulu. Konist möönis, et elektrihinda saaks reguleerida kütusele kulutusi kokku hoides, aga täna puuduvad meil instrumendid maailmaturuhinna kontrollimiseks. „Kõik hinnad on hüppeliselt kasvanud ja see põhjustab meil täna ka seda elektrihinna kasvu,“ sõnas ta. „Energiahind on paisu tagant välja pääsenud ning häid ja kiireid lahendusi ei pruugi olla.“
Konisti sõnul on energiahinnal veel kasvamisruumi, sest tootmisvõimsust või võimekust jääb järjest vähemaks. Süsteemi ülalpidamiseks ja selle toimimiseks on tema sõnul vaja teha investeeringuid. „Kui me investeeringuid ei tee, siis esiteks riskime sellega, et see süsteem lakkab töötamast ja teiseks muidugi ka see, et hinnad muutuvad ka veel palju heitlikumaks,“ ütles Konist ja lisas, et see on üks suurimaid tuleviku väljakutseid.
Konist mainis ka, et põhiosa meie tarbitavast gaasist tuleb Venemaalt ja kui tarbida rohkem veeldatud maagaasi, siis on võimalik selle import näiteks Ameerikast. Tema sõnul on see suur risk, et gaas on meie üleminekukütus ja selle tarbimine kasvab märkimisväärselt, sest sellega me viime ennast sõltuvusse teistest riikidest, mis asuvad väljaspool Euroopa Liitu.
Konisti sõnul ei ole mõtet fossiilkütuse kasutamise arendamistega tegeleda, sest need ressursid on lõppemas ja tuleb investeerida taastuvenergiasse, kuid ka täiendavatest tuule- ja päikeseparkidest ei piisa kasvava energiatarbimise rahuldamiseks. Panustama peab ka reguleeritavatesse võimsustesse. Konist tõi Põhjamaade näite, kus on tuuma-, hüdro- ja soojuselektrijaamad, mis töötavad põhiliselt fossiilkütustel. „Selleks, et hoida seda võrgu kvaliteeti, on meil on kõiki energiatootmisviise vaja,“ sõna ta. Iga päevaga muutub Konisti sõnul mõistlikumaks ka süsinikutehnoloogia rakendamine.
Kokkuvõttes tegi Konist ettepaneku diferentseerida võrgutasusid sõltuvalt elektritootmisviisist. Ta möönis, et kliimaambitsioonide täitmine on ressursimahukas ja kulukas ning suured hinnakõikumised on tulevik, juhul kui reguleeritavatesse võimsustesse ei panusta.
Arvi Hamburg tõi oma ettekande alguses välja, et vaatamata saja aasta pikkusele kogemusele põlevkivi kasutamisel elektritootmiseks oleme täna muutunud elektrit sisseostvaks riigiks.
Hamburg ütles, et elektrihinnad ja gaasihinnad ei lange kindlasti enam sellele tasemele, mis nad on olnud, vaid nad jäävad 2–2,5 korda kõrgemaks kui eelmisel aastal. „See jutt, et külm talv saab mööda ja tuul hakkab puhuma, päike paistma ja kõik läheb ilusaks, on tore, aga reaalsus on teine,“ lausus ta.
Hamburg tõi ka näiteid, kuidas hinnatõus tarbijat mõjutab. Tema sõnul on kodutarbijad kõige halvemas seisus ja omakorda elektriküttega eramud ja gaasiküttega eramud on need, mis satuvad väga tõsise löögi alla. Statistika ütleb, et gaasiküttega eramuid on umbes 10 protsenti kõigist eramutest ja elektriküttega on 15 protsenti kõigist eramutest. Ta tõi näiteks, et keskmine kuutarbimine elektriküttega eramul on 1500 KWh kuus. Mullu septembris maksis ta 174 eurot, tänavu peab maksma juba 322 eurot, mis on 1,85-kordne tõus. Teise võrdluse tõi ta keskküttega 2–3-toalise korteri kohta, kus mullu septembris pidi maksma lõpptarbijahinda 35,5 eurot, tänavu septembris aga 63 eurot. Hamburg lisas, et hinnad ei ole kindlasti täna veel laes.
Hamburgi sõnul on energeetikas põhiline tasakaal. Ta kirjeldas kolmnurka, mille üks haar on varustuskindlus ja see tähendab seda, et energia peab olema igal ajahetkel igas kohas nõutavas koguses kättesaadav. Teiseks peab energia olema taskukohane ja kolmas haar on keskkond. „Kui me selle kolmnurga tasakaalust välja viime, siis ei ole mõtet turgu süüdistada, me olemegi poliitiliste otsustega viinud selle turu tasakaalust välja. Eks praegu natukene me oleme üle pingutanud ühe kolmnurga haaraga ja teisega oleme fakti ees, et kättesaadavus muutub keerulisemaks,“ rääkis ta.
Hamburg märkis veel, et ühtse hinnaga Euroopa ühtset energiaturgu ei ole olemas, vaid erinevatel piirkondadel on erinev hind ja erinev hind on ka Balti riikide vahel, rääkimata Põhjariikidest või Mandri-Euroopast või Kesk-Euroopast.
Ta peatus oma ettekandes veel taastuvenergiatasul ning mere- ja maismaa tuuleparkidel, öeldes, et üles seatud tuuleparkide võimsus on 330 MW, mis rahuldab 25 protsendi ulatuses meie energiavajaduse, kuid 75 protsenti energiat peab tulema kuskilt mujalt.
Hamburg rääkis tulevikule mõeldes, et puhtam kliima nõuab palju rohkem raha ja soovitas enda jaoks mõelda läbi, kas oleme nõus rohkem maksma ja kas me oleme nõus mugavustest loobuma. Tema sõnul on Eesti üks tulevikuvõimalus ka ringmajandus põlevkivisektoris, alates tuhakasutamisest, killustikust, kuni keemiatööstuseni. Ta väitis, et ettevõtete sulgemisega ja käskudega kliimat ei parandada, vaid edasi viivad tehnoloogiad. Tema sõnul on tulevik kombineeritud energiatootmine ehk energiamiks. Ta kõneles veel neljast D-tähest elektroenergeetikas: dekarboniseerimine, detsentraliseerimine, desünkroniseerimine ja digitaliseerimine.
Oma ettekande lõpus tegi ta mitu ettepanekut. Tema sõnul peaks riik olema näoga tarbija poole ja loobuma taastuvenergiatasust. Selle katteallikaks on CO2-kvoodihind, mis on tõusnud. Teiseks pakkus ta välja käibemaksu vähendamise, näiteks 20-protsendilt 9-protsendile, mis tähendaks tarbija lõpparve vähenemist 11 protsendi võrra. Selle leevenduse katteallikas oleks seesama käibemaks, mida tegelikult laekub rohkem tänu kõrgemale elektrihinnale. Samuti võiks Hamburgi sõnul üle vaadata põlevkivienergeetika sulgemise otsuse.
Hamburg pidas vajalikuks ka energiamajandusteaduse arendust, võrgutasude diferentseerimist vastavalt energiatootmise struktuurile, kompensatsioonimehhanismide väljatöötamist, heitmekaubanduse süsteemi laiendamist. Samuti pööras ta tähelepanu tuulikute ja päikesepaneelide elutsüklile ning Euroopa riikide solidaarsusele, mis peaks olema paremini reglementeeritud juhuks, kui mõni riik on kriisis.
Martin Helme juhtis oma ettekande alguses tähelepanu, et kõigepealt tuleb valijatega rääkida läbi, mida tähendab üldse kliimapööre või kliimapoliitika ning mida see toob kaasa endaga nende elatustasemele. Tema sõnul on maailma kliima muutunud maailma algusaegadest saadik. Kliima on olnud enne inimkonna teket oluliselt soojem kui praegu ja ka külmem kui praegu ning sellel ei olnud mingit seost põlevkivi ahju ajamisega Narvas, rääkis Helme. Ta lisas, et maailma kliimat mõjutab eelkõige päike, maakera kaugus päikesest, nurk päikesest, päikese enda aktiivsus ja päikese aktiivsuse tagajärjel tekkivad maakera sisemuse geoloogilised protsessid. Seetõttu leidis Helme, et lihtsam on kliimamuutusega kohaneda, kui sellega võidelda.
Helme sõnul puudub Euroopa CO2-poliitikal mõju kliimale, kuid sellel on selge efekt majanduslikust ja sotsiaal-majanduslikust seisukohast. Tema hinnangul on CO-kaubandus kahjulik ja sellega tuleks lõpparve teha. Eestil tuleb sellest välja astuda ja loobuda.
Helme sõnul toob tuuleenergiale ja päikeseenergiale üleminek kaasa ülisuured investeeringud võrku ja sellele vaatamata jääb elektrihind kaks kuni kolm korda kallim võrreldes tänasega. „Taastuvenergia on nii kallis ja sellele üleminek nõuab nii metsikuid investeeringuid ning kaasnev võrkude uuendamine nõuab nii metsikuid investeeringuid,“ sõnas Helme. Ta märkis, et Eestil on olemas Narva elektrijaamad, mis katavad Eesti vajaduse ja mille bilansiline maht on umbes 2 miljardit eurot.
Helme ettepanek oli, et elektrihinna odavnemiseks nii lühikeses kui pikas plaanis tuleb tänane CO2-kaubandus kõrvale jätta. Teiseks on tema sõnul tarbetu ja tuleb ära lõpetada taastuvenergiatasu maksmine. „Me võtame kõikide inimeste taskust 100 miljonit ja anname umbes 50 või 100 ettevõttele, kes on olnud väga lähedalt seotud seadusandluse loomisega,“ rääkis Helme. „Kliimale ei ole sellest mingit kasu ja see ajab elektri kalliks.“
Ka ülekandetasu saaks Helme sõnul langetada, sest tegemist ei ole kulupõhise hinnaga, vaid investeeringutega taastuvenergiavõrkudesse. „Kui me nende investeeringute vajadust vähendame, siis kohe tuleb alla ka elektri ülekandetasude hind,“ kõneles Helme.
Helme pidas mõistlikuks valitsuse otsust, et elektriaktsiis ja ka gaasiaktsiis jäävad madalaks. Samuti on tema hinnangul mõistlik energia käibemaksu määra alandamine 9 protsendi tasemele. Tema sõnul tuleb elektrihind kohe mõistlikule tasandile, kui astuda loetletud administratiivsed ja poliitilised sammud.
Oma ettekande lõpus pakkus Helme välja, et Eestis võiks olla ainult avatud siseturg. „Kõik, mis on piiri taga, sealt me ostame ja müüme elektrit läbi riikliku monopoolse ekspordi-impordiagentuuri, kes ostab kokku kas Eestis turujäägid ja müüb need välismaale või ostab välismaalt sisse ja müüb Eesti turule fikseeritud hinnaga, nii nagu riik tahab,“ kirjeldas Helme oma ettepanekut. „Sellisel juhul oleks Eestis elektrihind selline, nagu on meil põlevkivihinnast tingitud elektrihind, ja ta oleks oluliselt odavam.“
Läbirääkimistel võtsid fraktsioonide nimel sõna Jürgen Ligi (RE), Erki Savisaar (K), Jevgeni Ossinovski (SDE), Henn Põlluaas (EKRE) ja Sven Sester (I).
