Prantsuse illustraator Philippine Vidart esitles Vaskjala loomeresidentuuris loomingut

Vaskjala loomeresidentuuris toimusid 19. detsembril Philippine Vidart’i ja Katrin Enni loomingu esitlused.

Philippine Vidart ehk Finu on prantsuse illustraator, kelle universumit iseloomustab selle vastuoluline olemus, kuna see on ühtaegu traagiline ja koomiline, imeline ja tume, lapsik ja tõsine. See on asustatud kummaliste olendite ja hübriidstruktuuridega, mis on inspireeritud levinud traditsioonidest ja folkloorist. Olukordade ja keskkondade lavastamise kaudu julgustab ta publikut tegema oma tõlgendusi ja nägema nendes elementides seoseid. Vaskjala loomeresidentuuris viibides uurib ta läbipõlemise teemat kui meie kaasaegse töösüsteemi mõistatust läbi installatiivsete objektide ja joonistuste, mis on inspireeritud eesti folkloorist.

Tere tulemast Vaskjala jõulumaale, kui vaadata kogu seda lumeilu! Oled siin juba paar nädalat toimetanud. Kuidas on muljed ja mille kallal siin tööd teed?

See talveilu on täiesti uus kogemus minu jaoks, peamiselt vist seetõttu, et olen senini tööd teinud enamjaolt troopilisema kliimaga paikades. Töötan siin skulptuuriga ja see on päris erinev mu peamisest töövaldkonnast ehk illustratsioonidest, trüki- ja digitaalsest kunstist. Enne siia jõudmist pälvis mu tähelepanu Eesti rikkalik folkloor ja rahvajutud, need on mu jaoks põnevad ja inspireerivad. Sattusin lugema “Rehepappi”, mille üks peategelane Kratt andis suure tõuke mu residentuuritööks. Nüüd meisterdan sellist enda visiooni Kratist. Siit kohapealt leidsin ka enamiku vajalikust materjalist. Majas on igasugu põnevat vana kraami ja ümbruskonnas jalutades jäi näppu sobilikke oksi ja toikaid, millest teha just sellist Kratti, nagu seda lugude põhjal ette kujutasin. Minu Kratt on “kokku tassinud” portsu papist tehtud majakesi, mis sümboliseerivad läbipõlemist.

Läbipõlemist?

Jah. Krati loos on osa, mis räägib sellest, et Krati saab nii-öelda hulluks ajada, kui talle anda mingi ülesanne, millega ta hakkama ei saa. Näiteks käskis peremees Kratil ehitada leivast redeli või siis sõelaga vett tassida. Sellised ülesanded, mida ei olnud võimalik kunagi lõpuni täita, ajasid Krati hulluks ja ta põles läbi. See lugu on hea metafoor, mis kahjuks tihti iseloomustab ka meie kaasaegset töökultuuri. Sellist läbipõlemise tunnet on kogenud paljud mu sõbrad ja lähedased, seda olenemata erialast või töövaldkonnast. Minu isiklik kogemus läbipõlemise osas jääb aega, kui töötasin kunagi arhitektuuribüroos ja jõudsin lõpuks väga suure vaimse kurnatuse seisundisse. See tunne, et ma ei kontrolli enam oma elus midagi ja tegelen päevast päeva tulekahjude kustutamisega, teeb jõuetuks ja sööb igasuguse tahte. Enne täielikku läbipõlemist ehitame ja piitsutame takka usinalt oma Frankensteini või Kratti, mis üha uuesti ja uuesti kokku kukub.

Peale folgi ja psühholoogia, mis sind veel inspireerib?

Minu isa töötas välismaalasena paljudes eri riikides ja seetõttu reisisime perega kaasa vastavalt, kuhu töö teda viis. Suuresti tänu sellele puudub mul tugev kodumaa või isegi rahvuse hulka kuuluvuse tunne. Kuigi olen prantslanna, räägin seda keelt, ei pea ma Prantsusmaad oma kodumaaks. Kasvades noppisin palju erinevate maade kultuuridest, folgist ja põlisrahvaste kunstipärandist. Eriti just viimatimainitu sümboliseerib mulle midagi ürgset, toorest ja ehedat. Sealjuures ei ole suurt tähtsust, millise maailmajao või põlisrahva pärandiga tegu. Kõiges on midagi lummavat ja sellisel põlisrahvaste kultuuri-kunstituumal seisab otsapidi kogu meie kaasaegne kultuur. Olen elanud näiteks Kanadas, Mehhikos ja Hiinas. Igalt poolt olen leidnud väga inspireerivaid põlisrahvaste lugusid, mustreid ja tegelasi. Kõik need kogemused peegelduvad ühte- või teistpidi minu loomingus. Võimalik, et erinevate põlisrahvaste kultuurid ja kunst annavad mulle need puuduvad juured.

Oled reisinud ja elanud nii idas kui ka läänes. Kumb pool kultuurilises mõttes tundub “küpsemana”?

Idas on kindlasti palju rohkem selliseid vanu traditsioone ja tseremooniaid, mis ajalises mõttes palju vanemad kui lääne kultuuri vastavad nähtused. Näiteks kasvõi feng shui, mis läänes avastati laiemalt alles mõned kümned aastad tagasi, on idas olnud kasutusel juba 4000 aastat. Samas kohtab eriti just Hiinas väga palju iidsel ebausul põhinevaid nähtusi. Näiteks number 4 on ebaõnnenumber – hiina keeles kõlavad number 4 ja sõna “surm” sarnaselt – ja seetõttu ei ole majadel näiteks neljandat korrust ja isegi kui on, siis korrusteplaani numeratsioon jookseb kuni kolmandani ja jätkub sealt viienda korrusega. Seetõttu võib vist öelda, et paljud ida kultuuride süsteemid ja arusaamad, mis on küll tänu ajalisele kogemusele “küpsemad”, ei ole lääne arusaamade järgi tõsiselt võetavad, kuna praktilises kapitalismis elades ei oma selline mõtteviis erilist tähtsust ja tundub veidi lapsik.

Sinu peamine kunstimeedium on illustratsioonid. Su veebilehel on kirjas, et oled teinud koostööd ka Eesti muusikafestivaliga I Land Sound. Kuidas teie koostöö alguse sai?

Suht juhuslikult. (Naerab.) Kohtusin kolm-neli aastat tagasi Hongkongis elades festivali korraldaja Paap Uspenskiga ja kuna me parasjagu aitasime valmistada seal ühele festivalile visuaale, siis ta pakkus ennast appi ja rääkis meile enda korraldatavast festivalist Eestis. Paap kutsus meid enda festivalile ja eelmine aasta sai meie koostöö teoks. Tegime I Land Soundile ühe lavakujunduse. Tegin seda koos oma poiss-sõbraga, kes on valgus- ja helikunstnik. Kujunduses kasutasime puuplaatidele joonistatud pilte ja sinna peale animeeritud valgusprojektsiooni. Sellise töö teeb eriti lõbusaks asjaolu, et vaataja jaoks tundub tulemus veidi maagiana, inimesed ei saa päris täpselt aru, kuidas lõpptulemuse visuaal tekib. Mitmed uurisid ja imestasid, et kuidas saab valgusega selliseid illusioone luua.

Leidsin su varasemaid töid vaadates mõningaid vihjeid tänavakunstile ja grafitile. Kui palju need meediumid sinu töid mõjutavad ja milline on sinu side nendega?

Ma ei ole ennast kunagi pidanud tänavakunstnikuks, kuigi olen päris palju kunsti teinud õues, välispindadel. Alustasin sellega tõsisemalt Hongkongis, kus oli peamiseks probleemiks välispindade väiksus. Kõik oli väga kokkupressitud ja see tegi suurte formaatide loomise pea võimatuks. Teisalt on Hongkongis väga karmid karistused illegaalse grafiti eest. Esimene kokkupuude õues kunstitegemisega juhtus siis, kui meie sõber avas seal oma väikest raadiojaama ja meie plaanitud kunstiteos ei oleks kuidagi tema pisukesse ruumi ära mahtunud. Siis tekkis idee, et kasutaks tema ruumi ette õue tõstetud paneelidele joonistamist, millele lisasime valgusprojektsiooni ja animeeritud elemente. See lahendus töötas hästi ja möödujad jäid tulemust huviga vaatama. Aga veelkord: mulle väga tänavakunst ja selle vormid meeldivad, aga ennast tänavakunstnikuks ei pea.

Millist muusikat kuulad?

Vihase teismelisena kuulasin päris palju raskemat rokki, tänaseks on mu muusikahuvi aga pigem elektroonilise saundi suunas. Tõenäoliselt on oma osa selles arengus mu erinevate muusikafestivalidega toimunud koostöödel, aga lisaks meeldib mulle see ühtekuuluvustunne. Selline muusika ühendab väga erinevaid ja huvitavaid inimesi. Elektroonilise muusika eri stiilides on pidevat arengut ja otsimist, sealt leian ka piisavalt subkultuurset toorust ja eksperimenteerimist. Ka siin Eestis olen tänu muusikale leidnud uusi sõpru ja häid tuttavaid.

Ma taban end tihti mõttelt, et viimase kümnendi jooksul on subkultuursus kadunud, kokku kuivanud ja iga vähegi huvitav subkultuurne liikumine või muusikažanr või kunstihoovus kaaperdatakse häbitult peavoolu poolt ning rakendatakse massidelt raha teenimise vankri ette. Kuidas sulle tundub?

Nii ja naa. Alternatiive on alati raske leida, tänu sotsiaalmeediale ja internetile on kõik kõigi ette laiali laotatud kogu aeg. Inimlikke näost näkku dialooge on võibolla vähem ja selline kommentaaride tasemel suhtlus teeb kiirelt igast teemast suvalise meeldib-ei meeldi tüüpi võiduärplemise. Samas see osa, mis on peidus sotsiaalmeedia eest, toimib ja areneb ja võibolla me peaksimegi meelde tuletama, mis on alternatiivid väljaspool virtuaalsuhtlust. Infot on palju ja keskenduda on kindlasti raskem. Samas on see pandeemiaaeg hoidnud inimesi kodusena ja paljud on jälle leidnud aega, et otsida ja avastada neidsamu alternatiive ja kaevata sügavamale.

Toomas “Tommyboy” Tilk, Rae Kultuurikeskuse kogukonnatöö spetsialist