Õpetaja Kätlin Kallas: õpik-töövihik-vihik stiilis õppimine pärsib elulähedast õppimist
Olen õpetaja. Olen viimased aastad seda rolli ja ametit endas pidanud ja endast läbi laskunud. Nagu svamm endasse imenud kõik uued kogemused ja elamused. Olen lasknud ennast õpetada ja kasvatada. Kool ju pidavat olema õppe- ja kasvatustöö asutus. Ja seda mitte ainult õpilastele, kirjutab Loova Tuleviku Kooli algklassiõpetaja Kätlin Kallas.
Usun teooriat, mis väidab, et tund on õpetaja seisundi peegel. Kui õpetaja väga ei viitsi või ei jaksa, siis ega õpilased ka ei käivitu. Kui aga õpetaja põleb juba tunni algul siira teotahtega, siis jätab see väheseid külmaks. Olen seda enda nahal kogenud. Hästi õnnestunud tunnid on nagu soe pai iseendale. Õnnestumise edu paistab õpilaste silmades ja töödes. On olnud ka tunde, mida analüüsides saan aru, et tunni ebaõnnestumine jäi minu planeerimatuse või suhtumise taha. Tuleb tunnistada, et selliste tundide analaüüsid lõppevad tihti häbiga enese ees ja lubadusega olla iseendast parem. Taolised iseenda analüüsid on õpetaja kõige olulisemad arengukohad ja aitavad iseenda sisse vaadata läbi teiste silmade. Vahel tundub täitsa uskumatu, kui palju on õpetajaamet ja sellega kaasnev mul aidanud endasse vaadata ja edasi liikuda minu isiklikul arenguteel.
Kõikidel klassiruumidel ei ole seinu
Meenub üks pildike käesoleva kooliaasta algusest. Olime õues, jalgupidi kollastes sügislehtedes ja püüdsime klassiga leida vastust küsimusele, mida tähendavad mustad plekid puulehtedel. “Õpetaja, mul on probleem,” ütles korraga üks õpilane murelikult. “Ma ei saa aru, kas meil on nüüd siis päris tund? Siin pole ju laudu ja toole…” Ma ei jõudnud vastata, kui juba klassikaaslane pistis muuseas vahele: “Kas tool ja laud teevad sind siis targaks?” Olin hetkeks sõnatu. Ammu on iganenud arusaam, et tundi saab läbi viia ainult klassiruumis. Muidugi mõista on see mugav ja turvaline variant õpetajale. Klassiruumi tuttavad seinad ja kindel klassirutiin toetab kindlasti ka erivajadusega õpilast. Samas tapab ainult õpik-töövihik-vihik stiilis õppimine elulähedast õppimist ja muidugi mõista loovust.
Mitmekülgne õppetöö võib suunata uute hobideni
Õppekäigud muuseumidesse, teatrisse, kinno, ettevõtetesse, töötubadesse ja loodusesse annavad meile võimaluse näha päris elu lähemalt. Seigad, mis õppekäikudest meelde tulevad, on õpetajatöö mälestuste ühed kõrgpunktid. Talvel osaleda piparkoogi meisterdamise töökojas ja näha õpilases üllatavalt suurt huvi ja teadmisi toiduainete päritolu ja ajaloo vastu. Talispordipäeval tunda lapselikku rõõmu üheskoos õpilastega kelgumäelt alla lasta. Näha, kuidas film jõuab päriselt kinolinale. Tunda, kuidas üks fotonäitus võib mõjutada noore mõtlemist tarbimisest. Olla osa sellest, kuidas haridusprogrammis osalemine võib sütitada õpilast tegelema uue hobiga, millest kasvab välja suur kirg. Aidata mõista, et – tsiteerin õpilast – “looduses veedetud aeg pole lihtsalt tuule käes külmetamine, vaid kogemine”. Need hetked on justkui pärlikee, mida hoian sahtlis ja kui välja võtan, siis mõistan, et elu on rohkem kui tühi niit.
