Doktoritöö uuris Johannes Semperi loomingus peituvaid feministlikke ilminguid
24. jaanuaril kaitses Merlin Kirikal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudist doktoritööd „„Olin lahti murdunud elule“: modernse soo ja keha kujutamine Johannes Semperi Teise maailmasõja eelses loomingus“.
Kirikali doktoritöö uurib Johannes Semperi 1910.–1930. aastate proosa- ja esseeloomet värskest vaatenurgast. Töö eesmärkideks on taasavada arutelu Semperi kompleksse loomingu ja selle kontekstide üle, teha soo- ja kehapõhiseid üldistusi tollase kiirelt moderniseeruva kultuuri kohta ning (taas)muuta dekadentlik ja modernistlik kirjandus tänasele lugejale aktuaalseks, juhtides tähelepanu selle erakordsele mitmekihilisusele.
Uurides nähtus, et Semperi autorifiguur ja tekstid on eesti kultuurimällu jäädvustunud konfliktsel moel, seda nii esteetilistel kui ka poliitilistel põhjustel. Viimaste all peab doktorant silmas tema loomingu sagedast tõlgendamist liigkeeruka ja võõrapärasena ning ka Semperi koostööd nõukogude võimudega alates 1940. aasta suvest, mille järel ta eesti kirjanduse jaoks midagi kaalukat enam ei loonud. Uurimus näitab ka, kuidas Semper ja tema mitmed aatekaaslased taaskasutavad Euroopa modernses kultuuriruumis levinud teemasid, müüte, vihjeid, karakteritüüpe ja binaarsusi ning astuvad intensiivsesse polüloogi teiste hulgas Isadora Duncani, Henri Bergsoni, Friedrich Nietzsche ja Otto Weiningeri loomingu, aga ka näiteks Ado Vabbe, Friedebert Tuglase ja Adamson-Ericu töödega.
Doktoritöö taust on feministlik ja sootundlik, sest Semperi looming on – sarnaselt näiteks A. H. Tammsaare ja Tuglasega – eriti rikas sooerinevuse konstrueerimise ning moderniseeruvate „naiselikkuste“ ja „mehelikkuste“ esitamise poolest. Samuti torkab silma naisõigusluse ja misogüünia vastuoluline põimumine, mille lahtiharutuste kaudu näitab uuring tollaste kultuuritekstide kontrastset, dissonantsirohket sisu. Näiteks „Hiina ketis“ (1918) – Semperi esimeses ning iseäranis põnevas, kuid praeguseks unustatud novellikogus – nimetab naisüliõpilasest peategelane end lühikese novelli süžee jooksul nii inetuks öökulliks kui ka väikeseks kategooriliseks imperatiiviks ning meestudeng imetleb nii naise teadmisi muusikast kui ka määratleb tema aju järeleaitamatu molluskitükina.
„Uurimise üks kõige kirkamaid elamusi ning ka üllatusi seostub Semperi 1927. aastal ilmunud novellikoguga „Ellinor“, mida peetakse Eesti kirjandusloos vähetähtsaks teoseks. Julgen väita, et tegemist on Eesti dekadentsi ja modernismi ühe olulisema kogumikuga, mis on tagasipilku heites ka meie feministliku kirjanduse üks märgilisi näiteid,“ lisab Kirikal.
Meesautorikujuna teeb Semper eesti kirjandusloos pretsedenditu lükke – ta valib „Ellinori“ keskseks minategelaseks ja sündmuste teravmeelseks ainuvahendajaks naiskarakteri. Liikuva süžee, värvikate karakterite ja modernse naise perspektiivi tõttu on raske leida 1920. ja 1930. aastate eesti meeskirjandusest „Ellinorile“ midagi pisutki sarnanevat. Niimoodi painutab doktoritöö ka feministliku kirjandusuurimuse dogmasid, mis sageli rõhutavad naiskirjanike loome eelisuurimise vajadust. Niisiis tegeleb lisaks tollastele olulistele naisautoritele (Betti Alver, Marie Under, Reed Morn, Leida Kibuvits, Aino Kallas) naisteovõime ja -identiteedi küsimustega selgelt ka Johannes Semper.
Doktoritöö juhendaja on Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur Mirjam Hinrikus. Oponendid on Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor ja Tallinna Ülikooli vanemteadur, akadeemik Jaan Undusk ning Tartu Ülikooli professor Raili Marling.
Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
