Aasta tagasi Eestisse elama tulnud ukrainlane Dmytro: keel pole küll lihtne, aga mitte ka nii hirmus kui esmapilgul tundub
Võõras riigis kohanemisega kaasneb üksjagu põnevust ja ootusärevust, aga ka teadmatust ja ebakindlust. Mis on Eestisse tulijatel siinse eluga hakkama saamisel peamisteks väljakutseteks ja mis toimib hästi? Kogemust jagab ukrainlane Dmytro, kes saabus Eestisse juba enne sõja puhkemist ning kellele oli kohanemisel abiks riiklik koolitusprogramm New in Estonia.
„Õpin TalTechis rahvusvahelise ärijuhtimine erialal,“ alustab Dmytro oma lugu.“ Tasub siiski rõhutada, et olen juba oluliselt vanemas eas kui üliõpilased tavaliselt.” Tõenäoliselt on arvestatav elukogemus ja teatud süsteemne lähenemine ka põhjusteks, miks Dmytro lõpuks Eestisse jõudis. Eestiga sai ta sarnaselt nii mõnelegi teisele tuttavaks just e-residentsuse programmi kaudu. Kui virtuaalne kontakt oli riigiga juba saavutatud, otsustas Dmytro ka päriselt Eestisse kolida ja valis endale TalTechist õppimiseks meelepärase eriala.
Võõrasse riiki kolimisel tuleb aga läbida ka rida formaalsusi. Kui lihtne või keeruline on tulla Eestisse D-viisaga, st pikaajalise viisaga, mis antakse riigis viibimiseks kuni 12-kuuks? “Pandeemia, sõja ja teiste ebasoodsate tingimuste tõttu oli siia pikka aega raske tulla,” tõdeb Dmytro. “Aga kui see võimalus minu jaoks tekkis, sain viisa kiiresti. Kõikidele oma muredele ja küsimustele sain e-kirja teel üpris kiiresti vastused ning seetõttu julgen ka öelda, et Eestis töötavad riigiteenused suurepäraselt.”
Riigi koolitustelt toetus siinse eluga harjumisel
Nii nagu kõikidele teistelegi, kes Eestisse õppima või töötama tulevad, pakuti ka Dmytrole võimalust osaleda riiklikus koolitusprogrammis “New in Estonia”. Programmi raames saab läbida lühikese koolituse ja õppida videote kaudu Eesti eluga paremini kohanema. Koolitused ja videod on loodud just neile, kes on tulnud riiki lühiajaliselt töötama või õppima ning vajavad toetust kohaliku eluga harjumisel. Nii mitmekesistaski Dmytro ülikooli loenguid lühikest aega Eesti elu tutvustavate õppevideotega.
“Tegelikult tegin korraliku taustatöö ära juba enne siia saabumist. Üks väga kasulik lehekülg oli minu arvates Study in Estonia. Ma arvan, et mul kulus selle ja teiste Eestit tutvustavate lehekülgede avastamisele vähemalt pool aastat. Nii et siia saabumisel vähemalt ühtegi ebameeldivat üllatust ei olnud,” räägib Dmytro oma põhjalikust lähenemisest. Praktikas oli mul endal raskusi arstiabi leidmise ja perearsti aja broneerimisega.”
“Teistele Eestisse tulijatele on muidugi üht ja ainuõiget nõu raske anda – lõppude lõpuks on kõik inimesed erinevad nii oma eesmärkide kui ka esmaste teadmiste poolest, mis neil Eesti kohta on. Olen aga seda meelt, et üldiselt on infosüsteem hästi üles ehitatud. Minu eriline tänu Eesti rahvale ja valitsusele selle eest, et riigi veebilehtedele on loodud ka ukrainakeelsed rubriigid,” jagab Dmytro oma rõõmu.
Peen huumorimeel ja kõrged maksud
Mis on aga Eestis hästi ja mis halvasti? Dmytro mõtleb hetke ja vastab siis: “Ma ei nõustu näiteks sellega, et eestlased on emotsioonitud inimesed. Inimesi, kes armastavad laulda, ei saa pidada emotsioonituks. Ja mulle meeldib ka eestlaste peen huumorimeel,” jagab ta lahkelt mõtteid kohalike kohta. “Ma ei taha tegelikult midagi halvasti öelda, aga kui pean siiski posiitivse kõrval välja tooma ka midagi negatiivset, on need kindlasti kõrged maksud. Sel põhjusel ei saa ma ka päris hästi aru, kuidas oma elu korraldada nii, et iga kuu edukalt hakkama saada,” tunnistab ta pärast mõningast mõtlemist.
Sellest hoolimata plaanib Dmytro lähiaastatel Eestis olla. “Jah, kavatsen siia vähemalt kolmeks aastaks õppima jääda. Ei saa välistada, et otsustan siin oma haridusteed veelgi jätkata. Kõik sõltub olukorrast maailmas, aga ka sellest, mis toimub minu kodumaal Ukrainas ja teistes naaberriikides,” ütleb ta. “Muide, soovitaksin mitte karta ka eesti keele õppimist. See pole lihtne, aga see pole ka nii hirmutav kui esmapilgul tundub,” julgustab ta lõpetuseks.
