Merike Õim on välja andnud oma kuuenda luulekogu „Asjade alumine pool“, kus ta mõtiskleb loojast, loodusest ja lootusest. Ühtlasi päevade pääsmatust põgenemisest, igatsuse melanhoolsest nukrusest, suhestumisest aeglusega, mis ju hoiabki elu koos. Ja muidugi armastusest.
Jaani kirikus toimus luuleõhtu, kus tulid luulet kuulama 400 inimest.
Luuletusi esitasid Liina Olmaru ja Rain Simmul. Musitseerisid Airiin Demir ja Paul Daniel. „Pealkirja sõnastus tähendab minu jaoks seda, et kõige tähtsam elus on silmale nähtamatu, nagu asjade alumine pool,“ ütleb autor.
Küsisime Merikeselt, miks ta kirjutab …
„Me kirjutame, sest me ei oska elada lihtsalt,“ tsiteerib Merike esmalt Patti Smithi raamatust „Pühendumus“. Ühtlasi ütleb ta, et kirjutamine on talle omamoodi teraapia, tee hingerahuni. Kirjutama peab siis, kui kirjutamata jätta ei saa. Kui see on paratamatus.
Kirjutamine on omamoodi teraapia, tee hingerahuni.
Esimese luuletuse kirjutas Merike neljanda klassi suvevaheajal maal, vanaonu juures, laial aknalaual istudes ja vihma silmitsedes. „Mäletan seda tunnet, mis mind valdas. Sama tunne saadab mind siiani, kui luuletust kirjutan,“ meenutab Merike.
Luuletus sünnib mittemiskist, nagu on sündinud kogu maailm. Luuletuse kirjutamiseks ei saa ennast ette valmistada laua taga istumisega. Luule sünnib Jumalast ja kuulub Jumalale. Ta võib tabada igal hetkel – tihti öösel või autosõidul või hoopis rahvast täis bussis. Tuleb kohe kirja panna need esimesed märksõnad, muidu on luuletus igaveseks kadunud. Hiljem on sellele selgroole võimalik toetuda. Kui ühtegi märget ei tee, siis luuletus ennast enam hiljem kätte ei anna.
Luule tähendusest ja olemusest
„Kui on võimalik ühe lausega öelda, millest see luuletus räägib, siis see on viletsavõitu luuletus. Siis oleks targem olnud see üks lause kirja panna, ülejäänu on ju kunstlik juurde pookimine. Luuletus peab andma aimu, see on suurim, mida ta suudab,“ tõdeb Merike. Doris Kareva on öelnud, et luuletamine on sõna ära toomine teispoolsusest. Luuletuse mõte pole kunagi sõnades, vaid sõnade taga. Selle tunnetusega Merike väidetavalt kirjutab.
Luuletus võib olla riimis või vabavärsiline, aga kõige tähtsam luuletuse juures on rütm. Vabavärsilise rütmi ei ole nii lihtne tunnetada, aga kohe on aru saada, kui luuletus on rütmist väljas.
„Minu meelest pole olemas mingit keskealuulet ega ka mitte vanainimeste luulet. Luuletaja on alati ebamääraselt noor. Sest nagu Tõnu Õnnepalu on öelnud enda poolt tõlgitud Emile Ajari raamatu „Elu alles ees“ kommentaaris – „Elu on alati ees“. Kuni inimene elab ja loodetavalt kauemgi,“ muljetab luuletaja. Kirjandusloost on ju näiteid, kus väga kõrges vanuses autor on kirjutanud ajalukku minevalt mõjusaid armastusluuletusi.
Enda luulet ette ei loe
Luulet esitades on alati võimalik lasta sel osaliselt kaduma minna või rikastada teda esitaja tunnetusega. „Mina ise oma luulet pole lugenud peale 1985. aastat, kui sellest oli raadiosaade. Seda vuristamist oli kohtutav kuulata. Sellest ajast peale olen otsustanud, et kunagi enam ei loe ja tegelikult katkeb mul ka lugedes hääl ja mõte jääb kinni,“ räägib Merike.
Muidugi on autorite hulgas ka väga häid esitajaid, aga harva. Näitlejad mitte ei loe, vaid tõlgendavad teksti ja kui tekst on nendeni jõudnud, on nii ka luule kuulajatele kohale jõudvam. Seda on Merikesele paljud inimesed, kes olid enne raamatut lugenud öelnud, et just näitlejate kaudu jõudis teksti mõju nendeni.
Luule ja näitlejad
Luuleõhtute näitlejatega korraldamise eestvedajaks oli Eero Spriit, kes on Merike sõber noorusajast. „Talle luuletused meeldisid ja ta ütles – muidugi teeme esitluse, ma vaatan näitlejad ja kutsume sõpru,“ meenutab Merike. Nii see 2015 aastal algas.
Sestsaati on ta luulet esitanud Saara Nüganen, Harriet Toompere, Liina Olmaru, Eero Spriit, Rain Simmul, keda kõiki Merike ka imetleb. Viimase kahe raamatu puhul toimus üritus Kirjanike Maja musta laega saalis, aga kuna inimesi oli üle saja, pidid osad põrandal istuma. Sellest hetkest mõtles luuletaja, et edaspidi peaks sündmuse korraldama mõnes suuremas ruumis, kuid seda, et see kirikuni välja jõuab, poleks naine julgenud kunagi uskuda.
Liina Olmaru ja Rain Simmuliga seovad Merikest ühised heategevuslikud projektid luuleõhtute kaudu.
Luuleprotsess
Merikesele pole luuletuse kirjutamiseks kui protsessiks, vaja mingeid tingimusi. Oluline on sellele eelnev tühi aeg, milles nautida vaikuse kuulamist ja vaadete vaatamist. Tähtis on omaette olemine, mida luuletaja ise nimetab üksinduses laadimiseks. „See üksinda olemise aeg on nagu midagi lihtsat ja loomulikku, aga ühtlasi ka omamoodi transiseisund, kus ma kellegagi suhelda ei soovi,“ kirjeldab Merike.
Tõnu Õnnepalu on „Asjade alumisele poolele“ Kultuurkapitalile antud soovituses ühtlasi kirjutanud: „Asjade alumise poole“ suurim võlu ongi see vaikus, vaikne hetke sisse minek, vaikne vaatamine, nii et vaatajat ennast nagu polegi ja lugejast saabki see vaataja, see vaikija…“
Õnnepalu ja Kareva looming inspireerib
Õnnepalu ja Kareva loomingul on Merikese luuletajateel kindlasti märgiline koht.
„Õnnepalu kirjutab nii kõike märkavalt, samas nii sügavalt ja intiimselt, et see on aidanud mul elada. Ta on kirjutanud justkui üksnes mulle ja ometi tunnevad nii veel tuhanded lugejad. See on aidanud mul luua. Loomine on rikastanud mu elu,“ räägib naine enda inspiratsiooniallikast.
Doris Kareva on aga kõikide tema uuema aja raamatute toimetaja ja teda peab luuletaja enda mentoriks. „Toimetajana on ta väga delikaatne inimene, aga meie mõtteläheduse tõttu suudan ma ka lihtsalt mu sõna või rea kõrvale tõmmatud kriipsust tabada, mida annab paremaks teha. Doris luuletajana on inimene, kes teab, kus kohtuvad pimedus ja valgus. Erilise luulevaistuga inimene. Imeline luuletaja. Võtan vahel endale häirimatu vaba õhtu, et veeta see mõne tema raamatuga, millist olen muidugi juba lugenud, aga alati kannab mind mingi uudsuse hoovus, välgatab mingi silmade avanemise hetk,“ tunnustab Merike.
Muusikal on luuletaja elus eriline koht, kuigi muusikalist haridust tal pole. Eriti meeldib talle minoorne muusika, mis toob esile teadvuse avardumise, üle kogemusliku tunnetuse astumise ja äratab spirituaalset vaistu. Muusika tõrjub ebaolulise ja viib reaalsuseväliste kaemusteni.
Viljeleb pigem mõtteluulet
Ühiskondlik–poliitilise luule fänn Merike pole, meediateemad luules pole tema rida. “Ometi eks sellisedki luuletused on kellelegi vajalikud orav rattas tiirlemises, kuhu tänapäeva inimesed sattunud on. Kiirus, aina kiirus. Inimesed on unustanud, et aeglus hoiab elu koos,“ selgitab luuletaja. Merikese luule sünnibki vaikuse ja aegluse toel. Ka see on inimese enda aeg, millest ta kiirustades läbi tormab. On selle aja armutu kulutamine.
Inimesed on unustanud, et aeglus hoiab elu koos.
Selle aegluse ja vaikuse poolest on Merikese luule ilmselt vanamoodne, aga sellegipoolest osadele inimestele vajalik, lohutav, abistav ja iseendani jõuda aitav, mis ongi ju luule mõte.
Vanamoodne ka selles mõttes, et ta on mõtteluule. Meelelahutuslikku luuletaja kirjutada ei oska. Enamus inimesi loodab küll kirjanduselt meelelahutust, et oma igapäevaprobleeme ignoreerida, aga kas see on siis võti, mis teeb inimese õnnelikuks. Selles osas jääb Merike kahtlevale seisukohale.
„Minu meelest võti on lootuses. Tuleb osata (kirjanduse abil) enda jaoks asjad läbi mõelda nii, et jääks lootus. Sageli lepivad inimesed lihtsa lootuse leidmise asemel elama keeruliselt õnnetutena (M. Muti väljend). Aga see on põgenemine enda eest, allaandmine, lõivu maksmine maski kandmisele. Alati on lootust paremale. Kõik on ju täpselt niimoodi, nagu sa ise endale ütled,“ räägib Merike lõpetuseks.
Alati on lootust paremale. Kõik on ju täpselt niimoodi, nagu sa ise endale ütled.
Luuletus raamatust „Asjade alumine pool“
Kivi lebab
mina vaatan
Pilv sõuab
mina vaatan
Kusagil kaugel vaatad sina
mõnd kivi või mõnd pilve
samasuguse pilguga
Sedamoodi olengi ma alati
lähedust ette kujutanud
Luulekogud:
- “Väljakuid ja võlvikäike”, 1985
- “Kõiksuse jälg”, 2015
- “Kirja vahetaja”, 2017
- “Nähtamatu pühendus”, 2019
- “Üle sõnalatvade”, 2020
- Guntars Godinši poolt valitud luuletuste tõlge läti keelde “Neieramets vards”, 2020
- “Asjade alumine pool”, 2022
