Õpetaja Anu Uusmaa: õpetajaks olemine on investeering tulevikku
Tartu Erakool LõunaTERA 3. klassi klassiõpetaja Anu Uusmaa on olnud õpetaja üle 20 aasta ja leidnud ametis oma kutsumuse. Ta naudib tööd just enim algklasside õpilastega ja leiab, et õpetajaametis on tema kätes killuke homsest maailmast, mille kujunemisse saab ta oma panuse anda.
Anu ei ole aga sugugi algusest peale teadnud, et just õpetajaamet on tema kutsumus. “Fred Jüssi on öelnud, et usalda oma suunda. Kui sa sellest kinni hoiad, jõuadki eesmärgini ja koged, et siia olingi teel. Minuga on läinud täpselt samamoodi,” toob Anu paralleeli. “Ma ei ole osanud tahta saada õpetajaks. Õpetajaks sattusin õppima läbi juhuse ja proovisin vahepeal ka muud ametit, kuid alles seejärel jõudsin arusaamiseni, et tahan ja suudan olla hea õpetaja.Tundsin viimaks ära selle suuna ja koha, kuhu lõpuks jõudsin,” räägib Anu.
Töö väikestega kõige südamelähedasem
Anu on nüüdseks õpetajaametit pidanud viies erinevas koolis, nii suurtes 1000 õpilasega linnakoolides kui ka väikestes maakoolides, andes ainetunde inglise keelest geograafiani. “Need kõik kogemused on olnud väga arendavad ja vorminud minust sellise õpetaja nagu praegu olen,” räägib Anu.
Viimased neli aastat on ta olnud õpetajana tööl Tartu Erakool LõunaTERAs, kus Anu tunneb, et see kool on just tema koht. “Siin koolis saan õpetajana töötada nii, nagu olen ette kujutanud. Mul on võimalik hariduse parendamiseks oma meeskonnaga erinevaid ideid ellu viia,” räägib Anu. Ta kiidab koolis olevat süsteemi, kus õpetajad on aastaõpetajad ehk annavad tunde vaid ühele klassile ning tema annab tunde ainult kolmandale klassile. “Nii saan süvitsi minna ainekavade, sobiva metoodika, lõimingu ja tundide ettevalmistusega ning järgmisel aastal oma vigu parandada ja vaadata, mida saaks muuta veel sobilikumaks,” selgitab Anu. “Kui vahest küsitakse, et kas sul igal aastal sama asja õpetades igav ei ole, siis vastan, et kindlasti mitte. Järgmisel aastal töötan ju uute õpilaste ja uute vanematega.”
Anul on olnud võimalus proovida õpetajatööd kõigis kolmes kooliastmes ja ta tundis peagi, et mida nooremate lastega tegeleb, seda südamelähedasem see talle on. “Alguses ei osanud üldse ette kujutada, et suhestun väikestega paremini. Arvasin, et olen suurte lastega tegeleja. Praegu tunnen, et kehtib ütlus “suured lapsed, suured mured, väiksed lapsed, väiksed mured”, ja seda olen näinud ka oma laste pealt,” tõdeb Anu. „Tunnen, et vanemate õpilaste kiiret kasvutempot ja hingelist segadust saab minu jaoks korraga nii palju, et mul on endal sellega keeruline toime tulla. Neil on õpetajat palju vaja ka sõbra ja toetajana, aga ma ise tahaks olla rohkem ainult õpetaja rollis.”
Balansseerimine täiskasvanute ja laste maailma vahel
Õpetajatöös naudib Anu enim iga päeva kordumatust, mille tekitab väiksemate õpilaste energia, avatus ja siirus. “Olles algklasside õpetaja, kogen asju kogu aeg uue nurga alt, sest lapsed on nii loovad ja avatud. Seda, kuidas mina olen asjadest aru saanud, võib veel kümmet erinevat moodi tõlgendada,” teab Anu, kes peab oma töös pidevalt leiutama, kuidas ühe või teise õpilaseni jõuda. “Nii äge sealjuures on see, et mul on võimalik näha, kuidas õpilastel taipamine ja seosed tekivad. See balansseerimine täiskasvanute ja laste maailma vahel on hästi põnev, kuid nii nagu iga tugevus võib olla samas ka nõrkus, siis on see ka teiselt poolt väga väsitav. Kuid lastega töötades saab kogu aeg ka naerda ja see mulle meeldib. Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!”
Väljakutsed teevad töö huvitavaks
Õpetajatöös on mitmeid väljakutseid, kuid need Anule meeldivad. Üheks suurimaks väljakutseks peab ta vajadust pidevalt ümber lülituda erinevate toimetuste ja inimeste vahel, kuna aktiivset tegevust ja suhtlemist on palju. “Lisaks tundub mulle isiklikult väljakutseks tajuda ja hoida piire ning tasakaalu erinevate osapoolte vahel, kellega suhtlen – oma meeskond, õpilased, vanemad. Kõiki neid osapooli esindavad erinevad isikused, kellel on omad hoiakud, võimalused, vajadused ja väärtused. Oma tööd kirglikult tehes on lihtne muutuda emotsionaalseks, aga õpetaja peab jääma professionaaliks ja suutma suhetes tasakaalu hoida,” leiab Anu.
Väljakutseks on ka võime asetada ennast õpilase kingadesse. “Kui oskad näha maailma läbi õpilase silmade, siis suudad teda mõista, räägib Anu. Ta ise sai selle kogemuse kätte siis, kui hakkas käima võistlustantsu trennis. “Igal õhtul tundsin, mida tähendab olla õpilane ja tunda seda, kui sulle on räägitud ja näidatud nii- ja naapidi, kuid ikka läheb meelest, ei tule välja või pole sa piisavalt harjutanud ja vead oma partnerit alt. Nendel treeningutel tajusin ära, mis tunne on olla õpilane ja see aitab mul siiani olla parem õpetaja ning lapsi mõista.”
Ka tunnis on vaja liikuda
Üks olulisemaid õpetaja ülesandeid on Anu sõnul ka hea õpikeskkonna loomine ja hoidmine, kus õpilane tunneks, et ta on hoitud ja kaasatud, et tema kompetentsiga ja vajadustega arvestatakse. “Õpilane õpib ruumis, kus saab end hästi tunda,” teab Anu omast kogemusest.
Ta on Liikuma Kutsuva Kooli aktiivse ainetunni koolitaja, kes mõistagi rakendab õpetatavat ka oma õpilastega. “Enne koolitustel osalemist ei osanud ma teadvustada, et see, kuidas ma ainetunni sageli üles olen ehitanud, ongi aktiivne tund. Nüüd planeerin liikumistegevusi tundidesse teadlikult ja süsteemselt ning jagan oma teadmisi ka teiste õpetajatega üle Eesti. Minu klassi jaoks on liikumine tundides nii loomulik. Kord olid mul tunnis vaatlejad, kes küsisid laste käest, kas te mängite ja liigute ka ja lapsed vastasid eitavalt. Kui hakkasime tunnitegevusi koos analüüsima, siis tuli välja, et me liigume ja mängime palju, aga see on õppimise nii loomulik osa, et lapsed seda ei teadvustagi,” meenutab Anu.
Et tagada ajule tema võimekus ja puhkuseaeg, on vaja füüsilist liikumist. Aktiivne koolitund ei pea tema sõnul olema midagi keerulist, tuleb lihtsalt jälgida õpilasi ja kella. “Pikaks järjestikuseks istumiseks loetakse juba 20 minutit. Siis peaks kindlasti võimaldama lastele liikumispausi või kehaasendi muutust. Luba õpetajana lapsel endal liikuda – näiteks tööleht ise ära tuua, tõusta korra püsti, painutada, teha kolm kükki või kasvõi end paberilehe taha klassis ära peita. Planeeri mõni õppetegevus tunnis laua tagant välja või hoopis õue. Ka teksti saab lugeda liikudes,” toob Anu näiteid.
Õpetajana investeerid tulevikku
Kuigi Anu ise ei osanud veel keskkooli lõpus õpetajaametit oma kutsumuseks pidada, julgustab ta noori seda eriala õpinguteks valima. “Sa ei tea, kui sa ei proovi! Selles ametis koged, kui tugev sa oled,” julgustab Anu, lisades, et õpetajaametis saab tunda end ka väärtustatuna ja vajalikuna. “Kuigi ühiskonnas on jäänud kõlama justkui negatiivne pilt õpetajaameti mitte väärtustamisest, siis oma kogemusest võin küll väita, et see kindlasti nii pole. Ma olen hoitud nii oma meeskonna, õpilaste kui ka nende perede poolt,” kiidab Anu.
Kuid mis Anu sõnul kõige olulisem, õpetajaks olemine on investeering tulevikku. “Killuke sellest maailmast, mis on alles kujunemas, on sinu kätes. Sa saad esimesena teada noorte ideedest ja maailmatajudest ning saad neid mõttemustreid kujundada. Sul on võimalus olla suunamudija, kui vaid ise seda tahad,” teab Anu.
