President Alar Karis: Eesti sisemine rahu on meie vastutus, meie kujundada ja meie hoida
Vabariigi Presidendi Kantselei, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse ja Vikerraadio korraldatud arutelul kõnelesid Tartu Ülikooli Eesti ajaloo kaasprofessor Ago Pajur, Kaitsepolitseiameti peadirektor Margo Palloson ja Välisluureameti peadirektor Kaupo Rosin. Vestlust juhtis kaitseuuringute keskuse direktor Indrek Kannik. Kuulajate ja küsijate seas olid Sisekaitseakadeemia kadetid.
Vabariigi Presidendi avasõnavõtt arutelul “Detsembrimässust 100 aastat”:
20. sajand, mille lõpuotsa enamus meid isiklikult tunneb, oli sajand, mida iseloomustas oktoobripöörde järgse Venemaa püsiv rahulolematus oma naabritega ning kestev soov nad endale allutada.
Nii neelati aja jooksul alla paljude rahvaste iseseisvus, tungiti kallale Soomele, ehitati tääkide ja tankidega nö sotsialismileeri, suruti maha iga tärkav vabadusmõte ja siia ritta kuulub ka näiteks Afganistani avantüür – kui vaid mõningaid sündmusi mäletada.
Üks osa sellest impeeriumimeelsusest ja oma ideoloogia pealesurumisest oli ka 1. detsember 1924, mida täna meenutame. See oli detsembrimässuna tuntud riigipöördekatse, millel olid Venemaa kaugele nähtavad sõrme- ja saapajäljed.
On kohane mälestada kõiki neid, kes langesid sada aastat tagasi Eesti Vabariiki riigikukutajate vastu kaitstes. Ja tunnustada kõiki neid, kes mässajatele selja pöörasid. Nad andsid oma riigile juurde 16 iseseisvusaastat.
Kui 1. detsembri riigipöördekatse oleks üllatuslikult õnnestunud, läinuks Eesti ajalugu hoopis teisiti. Ja see olnuks veel traagilisem, kui 20. sajand meile tegelikult oli. Ainult kuus aastat oma riiki võinuks jääda liiga lühikeseks, et iseseisvuse selgroog saanuks kasvada nii tugevaks, mis rahvuslikus mälus pidas hiljem vastu okupatsioonide poolsajandi ja aitas Eestil taastada iseseisvuse.
Tänase arutelu ühe osa sõnastab küsimus, kas Venemaa tegevusmuster enda naabruskonnas on muutunud? Üle tuhande päeva kestev täiemahuline agressioonisõda, täpsem on öelda koloniaalsõda, et alistada Ukraina, annab vastuseks „ei“. Sabotaažirünnakud siinsamas Euroopas, katsed mõjutada naabruskonnas valimisi ja seeläbi teiste riikide poliitilisi arenguid, viimati Moldovas ja Gruusias – need näitavad sedasama Vene imperialismi, mis valitses 1924. aasta detsembrimässu kohal.
Kuid meie ja veel paljude Venemaa naabruses elavate riikide jaoks on praegu 20. sajandiga võrreldes suur erinevus. Meil on liitlased, kes näevad Venemaad samuti Euroopa suurima julgeolekuohuna ja sõjaliselt oleme me kõik päris hästi valmis. See ühine valmisolek ongi heidutus, et agressor ei tuleks.
Ent sisemine rahu, Eesti ühiskonna sisemine tugevus ja sisemine lojaalsus riigile – 1918. aastal loodud riigile – on meie vastutus, meie kujundada ja meie hoida. Seda tuleb meeles pidada kõigil, kes võtavad vastu otsuseid, mis puudutavad Eesti sisemist rahu.
