President Alar Karis inimõiguste aastakonverentsil: peame hoiduma ettekäändelisest lähenemisest julgeolekule
Vabariigi President Alar Karis ütles Inimõiguste Instituudi aastakonverentsi “Düstoopiline ühiskond” tervituskõnes, et Venemaalt kuuleme sarnaselt Nõukoguse Liidu ajaga ettekäändelist arusaama julgeolekust, eesmärgiga põlistada oma võimu okupeeritud territooriumitel. „Olen aga kindel, et õiglus ja julgeolek ei ole vähemalt pikas perspektiivis lahutatavad,“ ütles president Karis. „Samuti peame tänagi hoiduma ettekäändelisest lähenemisest julgeolekule.“
„Oht on ka see, kui hakkame looma piiranguid pelgalt selleks, et tunda end kindlalt,“ ütles riigipea. „Või isegi vaid arvates, et nüüd võibolla saame end kindlamalt tunda. Iga piirangu puhul peame küsima, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse ning mis kinnitab, et üldse midagi saavutatakse.“
President Karise sõnul tähendab tänapäeval inimõiguste kaitsmine ehk isegi esijoones hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist. „Muuseas tähendab see ka avalikku kontrolli võimu üle. Tarka rahvast ei saa olla vabaduseta, ilma targa rahvata aga pole head valitsemist. Mida pingelisem on maailm, seda vähem saame endale lubada rumalust,“ rääkis president Karis.
Tarka rahvast ei saa olla vabaduseta, ilma targa rahvata aga pole head valitsemist.
Riigipea meenutas 1975. aastal sõlmitud Helsingi leppeid, kus lääne- ja idariigid ning Kolmas maailm leppisid kokku julgeoleku ja rahvusvahelise läbikäimise põhimõtetes ning kuhu lisati ka inimõiguste austamise kohustus. „Nimelt jäi pärast pikki vaidlusi peale seisukoht, et inimõiguste tagamiseta pole ka rahvusvahelist julgeolekut,“ märkis president Karis. „Mõelgem sellelegi, millist ohtu nägid tollal eestlased: kardeti, et suurriigid sõlmivad leppe, millega tunnustatakse Nõukogude Liidu õigust okupeeritud aladele, muuhulgas Eestile.“
President Karis juhtis tähelepanu, et Nõukoguse Liit oli andnud oma allkirja ka inimõiguste alust rajavatele dokumentidele: nii 1948. aastast pärinevale inimõiguste ülddeklaratsioonile kui ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile 1966. aastal, kuid tegelikkuses see ei kajastanud. „Pärast 1975. aastat tekkisid surverühmad, mis nõudsid, et Nõukogude Liit täidaks iseenda võetud kohustusi,“ meenutas president Karis. „Eestiski oli julgeid inimesi, kes protestisid Helsingi lepete rikkumise vastu ning langesid seetõttu repressioonide alla ja ka vangistusse. Võitlus inimõiguste eest oli osa meie vabadusvõitlusest.“
Vabariigi Presidendi sõnul oleks naiivne arvata, et praegu, kui oleme iseseisvad, seda võitlust enam pidada ei tule. „Eesti on demokraatlik riik, mis võtab oma kohustusi tõsiselt. Kuid alati ei piisa heast tahtest. On vaja inimesi nagu teie, kes jälgivad ja hoiatavad,“ pöördus ta konverentsil osalejate poole.
Eesti on demokraatlik riik, mis võtab oma kohustusi tõsiselt. Kuid alati ei piisa heast tahtest. On vaja inimesi nagu teie, kes jälgivad ja hoiatavad.
President Karis küsis tänavuse konverentsi teemast rääkides, mis on düstoopilisem – „kas see, kui riik ütleb ausalt, et inimõigused temale ei kehti või kui luuakse mulje, et kehtivad küll, aga tegelikkuses nendele õigustele tugineda ei saa? Viimasel juhul on lugu võib-olla hullemgi, sest inimõiguste rikkumine on siis varjatum.“
Riigipea sõnul ei ole inimõiguste ja julgeoleku probleem kadunud. „Sageli mõistetakse seda nii, et ühel pool kaaludel on inimõigused, teisel pool julgeolek. Ning kui rahvusvaheline olukord läheb pingelisemaks, peame tegema julgeoleku nimel järeleandmisi – siis tuleb õigusi ja vabadusi rohkem piirata,“ rääkis riigipea. „Siiski söandaksin ma väita, et tänagi kehtib see vana tõde: inimõiguste austamiseta pole ka julgeolekut. Kui me sunnime inimõigused taganema, siis tegelikult taganeb ka julgeolek.“
