VAATA VIDEOT I Valmis video esimese eestikeelse luuletaja Reiner Brockmanni luuleõhtust „Minu read on eesti keeli“
Reiner Brockmanni luuletuste tõlkeid luges ja kommenteeris Wimberg, andes pisut rohkem kui tunni jooksul kuulajale ülevaate 17. sajandi Eesti kirjanduselust ning mitmetest siitkandi tipphumanitaaridest ja ajaloolistest isikutest, peale Brockmanni veel ka näiteks Paul Flemingist, Heinrich Stahlist, Timotheus Polusest jpt. Ehkki need võõrapärased nimed ei pruugi meile olla sama tuttavad kui Kreutzwald ja Koidula, ei tähenda see, nagu poleks neil oluline koht Eesti ajaloos või eesti keele ja kultuuri arengus. Esitamisele tuli 11 Brockmanni luuletust.
Kõlas ka vanim teadaolev eestikeelne ilukirjandustekst, Brockmanni luuletus „Eestikeelne laul aleksandriinis Opitzi poeetikareeglite järgi“ (1637), mille Wimberg on üle toonud 17. sajandi eesti keelest 21. sajandi eesti kirjakeelde, nii et see on tänapäeva eestlasele kergesti mõistetav. Vahepaladena kõlasid omaloomingulised orelivinjetid ambiendis kirikuõpetaja Meelis-Lauri Eriksonilt.
- Saksamaalt pärit Reiner Brockmann (1609–1647) tuli 1634. aastal Eestisse Tallinnasse ja õppis ära eesti keele.
- Esmalt töötas ta Tallinnas gümnaasiumis kreeka keele professorina, seejärel viimased kaheksa aastat oma elust Kadrinas kirikuõpetajana (1639–1647).
- Eestis olemise aja jooksul andis ta väga suure panuse eesti kirjakeele arengusse ja eestikeelse ilukirjanduse tekkel. Tema eestikeelsest luuletusest „Carmen alexandrinum…“, mille ta kirjutas 1637. aastal Tallinnas ühe pulmapeo puhul, algab eestikeelse ilukirjanduse ajalugu, see on esimene teadaolev eestikeelne ilukirjanduslik tekst.
- Brockmann suri haiguse tõttu Kadrina kiriklas ning on maetud Tallinna Oleviste kirikusse. Tegu oli 17. sajandi ühe kõige parema eesti keele oskajaga mitte-eestlaste seas ning selle sajandi eesti kultuuri suurkujuga.
Reiner Brockmannil oli tugev luuletaja ambitsioon ja vaieldamatu andekus selles kunstilaadis, aastail 1627–1643 kirjutas ta teadaolevalt umbes 70 luuletust, millest enamik oli saksa või ladina keeles, paar tükki kreeka keeles ning neli eesti keeles. Tolle aja kombele kohaselt olid need luuletused pühendatud konkreetsetele isikutele või sündmustele, kooliõpetusest peaks meenuma, et sellist luuletust nimetatakse juhuluuleks – aga veel õigem oleks seda nimetada pühendluuleks.
Oluline on, et neis luuletustes kirjeldati neid isikuid, sündmusi ja kogu ümbritsevat maailma ikkagi poeetilises võtmes. Brockmanni on peetud tolle aja Eestis elanud luuletajate hulgas üheks silmapaistvamaks. Wimberg on Brockmanni luuleloomingust eesti keelde tõlkinud umbkaudu poole, tema 32 Brockmanni-tõlget on ilmunud 2024. aastal Loomingu Raamatukogu 18. numbris, pealkirjaks „Seal tähevõlvi all“.
Esimene nimeliselt teadaolev eestlasest luuletaja on Käsu Hans 18. sajandi alguses Põhjasõja ajal. Kristjan Jaak Peterson omakorda sajand hiljem oli esimene eestlane, kes ise pidas ennast luuletajaks.
Oh, magus on see lust, mis armsal suveajal
on Liivimaal, kui siin on talgud täies hoos!
Tööd kannab puhas rõõm, et saak on peagi koos –
ja siis jääb tuua peoks kõik kokku pillikajal.
