Ajakiri Golf: Ameerikaliku naeratusega marssal Jõhelähtme golfiväljakul

Küllap on paljudele teada ütlus, et karjapoiss on kuningas. Eestisse Ameerika Ühendriikidest tulnud Brett Morrison peab Jõelähtme golfiväljakul marssali ametit. Militaarsust tasub tema loomusest otsida küll tikutulega, kuid kindlasti teeb ta oma tööd aristokraatliku väärikusega, saavutades golfiseltskondade lugupidamise. Edukas töö Eestis tõestab nii Bretti kohanemisvõimet kui ka golfi internatsionaalsust.

Te olete marssaliks Jõelähtme golfiväljakul. Kui lähtume militaarsest terminoloogiast, on Teil sama palju võimu ja vastutust kui marssalitel armees?

See on huvitav „tiitel“, kas pole? Sõjaväe osas pole ma kindel, aga minu kui USA golfimängija vaatenurgast on marssal keegi, keda sa tavaliselt näha ei taha. Sa lihtsalt lehvitad ja loodad, et ta sõidab edasi. Kahju, marssal peaks küll raja mängutempot ülal hoidma, kuid samas ka mängijaid aitama ja hoolt kandma, et mäng sujuks võimalikult hästi. Aga nii palju kui mina olen näinud (v.a tippklubides), käitub marssal, nagu ta oleks peremees ja mängijatest tähtsam.

Kas Eesti golfimängijad pööravad tähelepanu ka sellele, et olete välismaalane, või ei mängi tänapäevases golfimaailmas erilist rolli, mis rahvusest ja maalt keegi on?

Nad märkavad, kui proovivad minuga eesti keeles rääkida. Kahjuks on minu tase eesti keeles sama halb kui soome keeles ning see teeb asja ainult raskemaks, kui pean mõnda aeglast eestlaste või väliskülaliste gruppi assisteerima. Kuid golf on siiski rahvusvaheline mäng.
2013. aasta hooaja kõige piinlikum olukord tekkis siis, kui olin just alustanud ning EGCC-s toimus neljapäevane turniir. Viimasel päeval, kui viimane flight esimeselt tee’lt liikuma hakkas, hüüdsin neile „Head mängu!“ asemel „Head isu!“. Kaks rootslast kõndisid rahulikult edasi, eestlased pidid naerust pikali kukkuma.

On hästi tuntud selline mõiste nagu Ameerika jalgpall. Kas me võime aga rääkida ka Ameerika golfist?

Raske öelda, kuna peale USA, Eesti, Saksamaa ja Prantsusmaa pole ma väga kuskil mänginud. Küll aga algaja tasemel kasutatakse mängimisel golfiautot rohkem, et tempot hoida. Minu jaoks pole see aga õige golf. Ma veetsin Ühendriikides seitse hooaega klubi caddy’na ning see pani mind rohkem väärtustama kogu raja jalgsi läbi käimist(?). See annab sulle võimaluse eralduda viimasest löögist ning valmistuda järgmiseks. See laseb sul kõik löögid läbi mõelda, mis tegelikult ongi golfi mõte – jälitada väikest valget palli mööda maad. Mõned vähemalt ütlevad nii.

Millises osariigis ja linnas Ameerika ühendriikides kasvasite ja palju on Teie kodulinnas golfiväljakuid?

Mu lapsepõlvekodu asub idarannikul, Virginias. 20 minuti sõidu kaugusel on viis väljakut, nendest kolm on munitsipaalväljakud, teised kaks asuvad sõjaväe territooriumil (rääkides karmist marssalist). Kõigil neist oli pakkumine lastele: kui oli vähe inimesi, võis viie dollari eest mängida nii palju, kui tahtsid. Kui tahtsid tõsisemalt mängida, siis töötasid väljakul (caddy’na), mis võimaldas sulle tasuta range’i palle ja õpetusi pro’delt. Tagasi vaadates oli see tore viis üles kasvada, mängima õppida ja ka taskuraha teenida.

Millises vanuses hakkasite huvituma golfist? Mis Teid selle harrastuse juures kõige enam paelus?

Esimest korda lõin palli kaheksa-aastaselt. Mu isal, kes ise ei mänginud, olid alles mõned vanad kepid, mis ta oli ülikooliajal klassivenna vanaisalt saanud. Need olid tõesti vanad kepid: nahast käepidemega ja puu-kepid olid reaalselt puidust. Ühel suvepäeval otsustasin igavusest need välja otsida ja proovida. Pärast paari korda vastu maja löömist tuli ema välja ja andis mulle esimese õpetuse: „Hoia vasak käsi sirge ja pea paigal.“ Ta oli golfi ülikoolis kursusena õppinud. Hämmastav, et nendele kahele nõuandele keskendun siiamaani. Algul see õppimine vaid koduaeda jäi: proovida üle maja lüüa oli hea viis harjutada lühemaid, kõrgemaid lööke, mis paljudele suurimaks raskuseks on.

Ehk on Teil tänaseni alles Teie esimene golfivarustus?

On küll. Mu vanemad panid mind noorteprogrammi kirja (õhujõududebaasis, kus mu isa töötas) ja pärast paari nädalat said nad aru, kui sissevõetud ma sellest olin. Sain omale varustuse, mille puu-3’ga mängisin järgmised kümme aastat. See oli enne, kui hübriidkepid populaarseks said ning see puu-3 töötas sama hästi kui tänapäeva hübriidkepid. Ma pole kordagi ühtegi keppi maha müünud. Samas olen paar tükki järve visanud.

Milliste tulemusteni Ameerika Ühendriikides golfi mängides jõudsite ja kuidas oma saavutustega rahule jäite?

Kord lõpetasin par 69 väljaku 71 löögiga (The Woodlands Golf Course; Hampton, VA). Par 72 olen ka korra saavutanud (Devil’s Knob; Snowshow, VA). Viimane asub Virginias muide maast kõige kõrgemal (ega seda niisama kuradi „muhuks“ ei kutsuta). See oli arvatavasti mu elu parim mäng.

Kui palju pidite pingutama ja ennast tõestama, et saada oma sünnimaal golfiväljakul caddy’ks ja millis(t)el väljaku(te)l selles rollis töötasite? 

Üllatavalt mitte palju, mul oli tohutult õnne. Alustasin Kinloch Golf Club’is Richmondis, Virginias. Hiljem ka Ridgewood Country Club’is Paramus, New Jersey’is. Ülikooli ajal olin amatöörturneedel caddy sõpradele, nii et ma teadsin põhilisi asju. Caddy’ks olemist sa kas armastad või vihkad. Mina armastasin seda: iga päev oli uus päev uue „ülemusega“. Erinevalt kontoritööst, mida varem tegin, ei lahkunud ma rajalt kunagi, mõeldes, mida kõike veel tegema peab. Parim osa oli töötada külaliste jaoks, kellel varem caddy’t polnud. See on väga mõnus tunne, kui avalöögiga green’ile jõuad ja sulleputter kätte antakse.

Kas caddie’na töötamise eelduseks on ka eelnev golfimängu oskus?

See aitab mängust aru saada, kuid valge palli jälitamises midagi keerulist ei ole.Caddy’ks olemisel on kolm reeglit: ilmu kohale, pea sammu, ole vait. (Show up, keep up, shut up) Need ei tee sinust head caddy’t, aga nii lihtne see on. Mõned parimadcaddy’d, keda tean, naljalt lüüa ei oska. Aga nad teavad, mida öelda ja millal öelda. Nad tajuvad distantse ja oskavad kõiki tegureid arvesse võttes soovitada õiget keppi. Nad oskavad raundi nauditavaks teha, vahet pole, kuidas nende mängijal läheb. Kui tegemist pole just tähtsa turniiriga, on golf siiski vaid mäng. Aga kui su kaaslasel on mängus 1000 dollarit augu kohta, muutub asi veidi keerulisemaks.

Kui sageli tuli teil caddy’na golfimängijatega ette eri arusaamu, lahkhelisid ja kuidas need lahendasite? Kas Eesti väljakutel võib kohata samu situatsioone?

Siinkohal tuleb aru saada, et caddy üks suurimaid ülesandeid on mõista mängijat ja tema tahtmisi. Kinloch’is olles tahtis vaid üks mängija mu vallandamist. Ridgewood’is tahtsin ma kord ise lahkumisavalduse sisse anda. Enamiku ajast töötad sa inimesele, kes saab mängust, mida tahab. Kui nii ei ole, proovin lähtuda 3. reeglist (ole vait). Kannan kotti edasi ja tuletan meelde, et homme on jälle uus „ülemus“.

Olles paar nädalat EGCC-s töötanud, oli mul rõõm olla caddy taanlasele Hans Stenderup’ile (seenioride meistrikatel). Ma mäletan siiani lööke ja otsuseid, mida me oleksime võinud teisiti teha.

Millal esmakordselt kuulsite Eestist ja millised olid esimesed teadmised sellest maast?

Esimest korda kuulsin Eestist, kui mu ülemus KPMG-s ütles, et meile tuleb vahetustöötaja Eestist. Tuli välja, et ta saabus samal päeval, kui toimus firma jõulupidu. See oli ametlik, umbes 200 peaga üritus. Ta hilines veidi (mitte väga eestlaslik temast) ja pärast kuut viskikoolat tervitasin teda: „Tere tulemast Ameerikasse! Me teeme seda iga laupäeva õhtul.“ Seitsme aasta pärast abiellusime raekojas.

Tean, et Teie abikaasa on eestlanna. Kas tema pärast kolisite Eestisse?

Me kolisime siia 2012. aasta detsembris. Meil imeline eesti soost pisitütar…

Missugust golfiväljakut Eestis esimesena nägite ja millised olid esmamuljed?

EGCC oli esimene ja ma ootasin väga sellise Eesti mõttes „küpse“ väljaku nägemist. Mitmed uued väljakud näivad tehislikud või ümbritseva loodusega sobimatud. EGCC oleks nagu Jõelähtmel olnud juba aastakümneid, olles tegelikult vaid kümme aastat vana. Veel olen ma mänginud Niitväljal ja Saaremaal, mis mõlemad näitavad, et golfimängu Eestis ehitatakse ja arendatakse meistrivõistluste tasemel. Nüüd tuleb vaid mängijate arvu suurendada.

Kas marssaliks saamine Jõelähtme golfiväljakul tuli juhuslikult või otsisitegi Eestis golfiga seotud tegevust?

Ma veetsin viimased kaks talve Eestis ja iga kord, kui Peterburi maanteel EGCC siltidest mööda sõitsin, mõtlesin, et sealt peab kindlasti läbi astuma. Algselt tahtsin ma Eestisse caddy’sid tuua. Ma arvasin ja arvan siiani, et see oleks hea viis mängijaskonda laiendada ja mängukogemust parandada. Pärast EGCC juhtkonnaga tutvumist Robert Weir’i (Weir Golf Studio) kaudu säärane võimalus avanes. On lihtne teha midagi, mida sa armastad. Ma pidin selle vastu võtma. Kuigi ma polnud varem marssali ametit täitnud, olin seda kõrgtasemel Kinloch Golf Club’is näinud.

Kui kaua olete juba Jõelähtme golfiväljakul marssaliks olnud?

Ma alustasin 1. juunil 2013.

Kas eesti keel on raske? Olete kiire keeleõppija?

Jah, see on raske. Ma pean oma eesti keele algkursuse märkmed üle vaatama. Aga „head isu“ on vägagi käpas.

Kui sageli Eestis ise golfi mängite ja kas seda spordiala harrastab ka Teie kaasa?

Ma mängin või harjutan paar korda nädalas. Kui rada on täis, siis ma ei mängi, aga proovin harjutada. Hooaja lõppedes oli rohkem võimalust rajale minna ja rahulikult mängida. Loodetavasti hakkab mu naine ka järgmisest aastast mängima. Tema golfisett on ikka USA-s. Siiani on ta oma aega sisustanud parimaks emaks olemisega parimale pisitüdrukule.

Mis on Teie jaoks Eestis tundunud kõige huvitavam, meeldivam, üllatuslikum ja muretpõhjustavam?

Vau, see oleks justkui konksuga küsimus – peaksin olema ettevaatlik? Jaanipäeva veetmine naise perega suvekodus oli midagi erilist. Oli vahva ja huvitav näha päeva, mis justkui ei lõpe kunagi, meeldiv istuda lõkke ääres, vaadates, kuidas päike raua-löögi kaugusele mere taha loojub. Üllatav oli vaadata oma peret tihedalt koos istumas, et end sääskede eest kaitsta. Ja muretpõhjustav… Ei ole. Ikka üllatuslik, et kell kolm hommikul on hea aeg üle lõkke hüpata. See kõik oli kindlasti eriline.

On Teile omane ameerikalik keep smiling, või näitate välja ka halvemat tuju, juhul kui see Teil olema peaks?

Kas see on Ameerika moto? Ma lootsin, et see on ka mujal üle võetud. Caddy’na loeb kõige rohkem järgmise löögi moment. Su olek peab olema rahulik ja positiivne. Ma olen mänginud mitmete golfaritega, kes sulavad pärast ühte halba lööki. Lapsi sa niimoodi mängimas ei näe, nad ei karda. Nad ei arva, et teevad halva löögi, kuna mäletavad vaid häid lööke. Mis „kogu aeg naeratamisse“ puutub, siis vahel ärritun ikka ka. Kõige rohkem ajab masendusse see, kui mängijad ei luba kiiremat gruppi mööda või kui tihedatel päevadel liiga aeglaselt mängitakse. Aga kui ma oma ärritust välja näitaks, ei aitaks see kindlasti kaasa mu töö tegemisele ja mängutempo hoidmisele.

Usutavasti pole Teil professionaalsus mitte ainult golfis, vaid ka mõnel teisel erialal. Millises? Ja kas jõuate sellega tegeleda?

Caddy’na spetsialiseerutakse vast inimkäitumise alal (human behavior). Mul on bakalaureusekraad ärijuhtimises (business administration, The College of William & Mary; Williamsburg, Virginia; vanuselt teine ülikool USA-s pärast Harvardi). Pärast seda töötasin finantsaruannete audiitorina KPMG-s. Olen töötanud ka asendusõpetajana. Sellel talvel üritan spetsialiseeruda isaks olemisele. On olnud pikk hooaeg ja ma tahan näha pisitütart kasvamas, kes praegu on kaheksakuune. Samal ajal ka eesti keelt õppida.

Millised on Teie tulevikuplaanid nii golfis kui ka teistes eluvaldkondades?

Mis puutub golfi, siis on mu plaanid veel vägagi lahtised. EGCC on eriline koht ja ma ootan huviga, mis tulevik toob. Kindlasti harjutan enda mängu edasi. Löögiga „jändamine“ ja erineva lähenemisnurga valimine teevad golfist parima väljamõeldud mängu. Sellel hooajal olen näinud lummavaid päikesetõuse/-loojanguid ja eredat vikerkaart pärast tugevat vihmatormi. Oma suvekodu lähedases liivarannas olen harjutanud lööki wedge’ga samal ajal, kui päike aeglaselt mere taha vajub. Loodan, et tulevik näeb mind rajal värske õhu käes töötamas või siis lihtsalt klubiliikmena mängu nautimas.

Kas Eesti võiks jääda Teie kodumaaks?

Kui ma murdmaasuusatamist harrastama hakkaks, siis kahtlemata oleks see parim koht, mida koduks kutsuda.

Milliseid tähelepanekuid ja õpetussõnu võiksid jagada Eesti golfimängijatele?

Golf on lihtsalt mäng. Proovi hoida tempot enda ees oleva grupiga. Rühti, haaret ja joondumist tuleks harjutada ja nendest aru saada. Lööki ei tohiks liialt kontrollida, see peaks lihtsalt „juhtuma“. Teisisõnu, ära harjuta väljakul, aja ainult väikest valget palli mööda karjamaad taga. Ja mis kõige tähtsam – kui golfimäng peaks Eestis laienema, võiks ka rohkem lapsi mängida. Kui sa tead mõnda huvilist, siis too ta range’le või, veel parem, hangi talle paar palli ja kepp ning ütle: „Hoia pea paigal ja vasak käsi sirge!“

Tekst: Jaan-Ivo Lukas

Artikkel ilmus ajakirjas Golf.