Ajalugu. Soodom, Gomorra ja diskobiit
PÖFF-il linastub Matt Tyrnaueri dokumentaalfilm „Studio 54“. Nagu Kuno Tehva ja Helen Mahmastoli pidudesari Vibe jahmatas eestlasi, nii šokeeris Studio 54 njuujorklasi 1977. aastal. Tulid Andy Warhol, Freddie Mercury, Rod Stewart ja paljud teised. Raha teeniti nii palju, et lugemise asemel seda kaaluti: miljon dollarit 100-dollaristes kaalub 9,3 kilo. Raha saigi saatuslikuks – 1980. aastal pani maksuamet Studio 54 kinni. Kuidas see aga kõik algas?
Restoranipidaja Steve Rubell oli 1975. aastal avanud New Yorgis Queensis diskoklubi Enchanted Garden, linnaosavalitsus ajas nad aga sealt ära, sest purjus külastajad kakerdasid ja lagastasid ümbruskonda. Rubell avastas huvitava koha West 54th Streetil. Remont võttis aasta ja maksis üle 600 000 dollari. Ehitajad ei jõudnud ära oodata kutset avamisele. „Ma ei taha kedagi neist klubis näha,“ teatas aga Rubell. Baarmanideks sai ainult musklitega. (Rubell oli gei.) Rubell palkas kogemusteta töötajaid, sest talle meeldis neid koolitada.
Queensi klubist polnud keegi kirjutanud. Rubell tahtis Manhattanil seda viga vältida. „Rubell oli postiljoni poeg. Ta ei jaganud glamuurist midagi. Kuidagi suutis ta aga enda ümber koguda New Yorgi helgeimad pead,“ meenutab Rubelli PR-mees Ed Gifford raamatus „The Last Party“. Rubell palkas disainerid, kes olid korraldanud Yves Saint Laurenti lõhnaõli Opium esitluse laevas. Valgustusega tegelesid nimekad Broadway tehnikud.
Rubelli sõber käis filmistuudio Universal sekretäriga, kellel polnud kogemusi, kuid tema laual maandus igal hommikul Celebrity Bulletin ja ta pakkus, et võib klubisse kuulsusi sebida. Käisid filmi „The Wiz“ võtted ja avamiskutsed saadeti Michael Jacksonile ja Diana Rossile, samuti Warren Beattyle.
Päev enne avamist rivistati baarmanid ja laudadekoristajad palkonile ning anti neile vormiriietus, hallid spordipüksid ja vestid, mille idee oli häbenematult varastatud klubilt Le Jardin. (Le Jardin oli klubi, kuhu oli võimatu sisse saada heterol, naisel või külastajal, kes ei kandnud saapaid.) Avamispäeva hommikul kirjutas õhtul plaanitavast üritusest ainult Daily News. Studio 54 tundus olevat järjekordne klubi lugematute seas.
Käes oli 26. aprilli õhtu. Ivana ja Donald Trump olid ühed esimesed, kes avamisele saabusid. Keegi neid sel ajal veel ei tundnud, aga nad olid hiljuti abiellunud ja kuulnud, et toimub selline pidu. Nad koputasid uksele. Vaikus. Mõned huvilised olid veel. Inimesed ootasid. Sel ajal oldi valmis veidi ootama. Umbes 15 minutit hiljem avanes uks. Studio 54 inimesed isegi ei teadnud, et keegi ukse taga ootab. Korrastati veel tulesid ja kõlareid.
Pool tundi hiljem oli klubis 50-60 külalist. Saabus New York Timesi ajakirjanik, vaatas ringi ja lahkus. Saabus supermodell Margaux Hemingway, kuulsa kirjaniku lapselaps. Kell 11 oli klubi pooltäis. Inimesed üritasid uksi avada, kuid uksed avanesid vaid väljapoole. Ühekorraga siblis klubis tuhatkond inimest, kes ei mahtunud ära. Hiljem saabunud on öelnud, et klubiesine kihas soovijatest. Kuidas vaib on. Milline vaib on, küsiti.
Frank Sinatra ootas klubi ees autos, sest liikuma ei pääsenud. Sisse ei saanud ka Beatty. Klubi ees jagati Quaalude’e ja kuuldavasti algas pöörane orgia. Cher ja Hemingway tantsisid samal ajal klubis omaette, fotograafidehord pildistamas. Rubell tantsis Mick Jaggeri naise Biancaga. Laest langes konfetisid. Rubell, kes külastas tihti mõni kuu varem avatud klubi Hurrah, olevat kutsunud kogu selle klientuuri ja Hurrah läks pärast seda allamäge.
Cher oli järgmisel päeval New York Posti ja Daily Newsi esikaanel. Enne seda ei pandud kuulsusi ajalehtede esikülgedele. Rubell tegi pärast seda Universali sekretäriga lepingu: 250 dollarit iga klubisse meelitatud kuulsuse eest, 125 poolkuulsa eest. Tehing oli nii tulus, et sekretär tuli kohe Universalist ära.
Eriti kuulsaks sai klubi, kui Halston korraldas 2. mail seal Bianca Jaggeri sünnipäevapeo. Moedisainer Halston oli legendaarne sellepoolest, et ei käinud kunagi väljas, fotod Jaggerist valgel hobusel olid järgmisel päeval aga lehtedes üle kogu maailma.
Konstantin Kuningas
