Brian Wilson ajab voodoo sisse
Love’ide suguvõsas vaieldakse, kas kuulsam on korvpallur Kevin või tema onu Mike. Mike Love oli Beach Boy, kes ütles bändi liidrile Brian Wilsonile, et ei tohi teha nii viletsaid albumeid kui „Pet Sounds“ (regulaarselt maailma kahe parima albumi hulka valitav plaat).
Kevin Love on Cleveland Cavaliersiga jõudnud neli aastat järjest NBA finaali. Mida teie arvate?
Beach Boys oli 1966. aastal pahane. Beatles oli tunginud Ameerikasse. Ameerika oli Beach Boysi pärusmaa. Midagi oli vaja teha, leidis Beach Boys. Nad polnud ju enam Boys. Tuli suure poisi püksid jalga panna.
Wilson oli üks esimesi rokiajastu produtsente, kes palkas stuudiomuusikud popmuusikat salvestama. Tema eeskuju oli Phil Spectori tähtteos „Be My Baby“. Wilsoni arvates olid Beach Boysi plaadifirma Capitol stuudiod nirud. Wilson nõudis ja sai vabaduse salvestada seal, kus tahab.
Kui ülejäänud bänd läks 1966. aastal tuuritama, jäi Wilson koju muusikat komponeerima. Wilson võttis ka esimest korda LSD-d ja sai nii ühenduse jumalaga. Ta kasutas albumi „Pet Sounds“ jaoks pillidena jalgrattakella, theremin’i, pasunaid, klavessiini ja piimakannu. Love’i arvates oli sinisilmne Wilson istuv märklaud inimeste jaoks, kes tahtsid talle narkootikume pakkuda. Love tahtis, et lauldakse surfamisest, sest see müüs. Wilson ei tahtnud.
„Pet Sounds“ ei olnud väga edukas, kuid tõelised muusikasõbrad, nende seas biitlid, olid veendunud, et Wilson on jumal, kes võtnud Wilsoni kuju. „Pet Sounds“ on kahtlemata plaat, mille puhul meid mõjutab, mida ajalool on plaadi kohta öelda. Briti muusikapressi lipulaev NME valis Beach Boysi aasta parimaks bändiks. Kõiki huvitas, mida teeb Wilson järgmiseks.
Ta oli alustanud 1966 veebruaris lugu „Good Vibrations“, mis pidi minema „Pet Soundsile“, aga venis ja plaat ilmus mais selleta. Lugu võttis aega kaheksa kuud ja Wilson nimetas seda oma taskusümfooniaks. Vibratsioonid muutusid heliks. „Good Vibrations“ oli laul, mille saatel armastajad said abielluda ja laul, mis transporteeris koduperenaise eemale igapäevatoimetustest.
Wilson tutvus Van Dyke Parksiga ja asus järgmist plaati kirjutama temaga, mitte Love’iga. Plaan oli salvestada laulutükid ja neist laulud kokku kleepida. Wilson ei lahkunud kolm kuud stuudiost. Linti kulus sadu kilomeetreid. Wilson oli lugenud John G. Neihardti raamatut „Black Elk Speaks” (1932) ja koos Parksiga kirjutati „Heroes and Villains”, lugu metsiku lääne kuldajastust. Wilson lisas sellele osad „Bicycle Rider” (esimestest mängukaartidest metsikus läänes) ja „Do You Like Worms (Roll Plymouth Rock)”. Laul oli 5:44 pikk ajal, kui singlid olid 3:30, kuid läks esikohale.
Wilson toppis lauludesse varjatud tähendusi. „Cabin Essence” rääkis migratsioonist läände. Selle „Who Ran the Iron Horse’i” tähendus oli 1869. aastal valminud raudtee, mis ühendas Iowa ja Nebraska San Franciscoga, „Have You Seen [The Grand Coulee Dam]” vihjas aga raudteetöölistele. Plaat „Smile“ oli mõeldud reisina mööda Ameerikat. Kõik lood olid eksperimentaalsed. Keegi polnud midagi sellist teinud.
Plaadi ilmumist lükati pidevalt edasi. Wilson neelas amfetamiine ja palus muusikutel kanda stuudios tuletõrjujakiivreid, sest kartis tulekahjut. Parks oli sunnitud ülejäänud bändi tõttu 1967 märtsis lahkuma. Mais pani Wilson plaadi riiulile, sest tundis, et ei suuda seda lõpetada. Bänd ei osanud teda aidata. Wilson lahkus bändist alles mitme aasta pärast, aga tema panus vähenes järjest. Suure osa ajast veetis ta voodis. Stuudio asus tema kodus, sest ta ei tahtnud väljas käia.
„Smile“ ilmus pehmema versioonina „Smiley Smile“ 1967 septembris. See märgiti raamatus „The Ambient Century“ ära 100 plaadi hulgas, mis aitasid kujundada ambient-muusikat. Legend ilmumata plaadist aga kasvas. Mitmed lood ilmusid välja karbis „Good Vibrations: 30 Years of The Beach Boys“ (1993) ja lõpuks „The Smile Sessionsina“ (2011). Leonard Bernstein võrdles Wilsonit Stravinskiga. Loodetakse, et kunagi tuleb välja ka „Bedroom Tapes“ ehk Wilsoni 1968-1974 magamistoas tehtud lood.
Kui teha väga hullu kunsti, võib sattuda vaimuhaiglasse. David Bowie ja Brian Eno käisid 1994. aastal ühes Austria omas, kus hulle kunstnikke hoiti. Wilson läks vaimuhaiglasse 1968. aastal. Ta oli 26 aastat vana. 1970. aastate algul nähti teda vahel Hollywoodis limusiini tagaistmel ringi sõitmas, habe ajamata. Wilson kaevas õue haua ja nõudis, et ta lükataks sinna. 1975. aastal sattus ta 17 aastaks radikaalse terapeudi Eugene Landy kätte „vangi“. Pere arvas, et Landy aitab, aga lepingud sõlmiti säärased, et lõpuks läks tohtrist vabanemiseks vaja kohtu abi.
Wilson sai kunagi koolis muusikaõpetuses hindeks kahe. Kool muutis tänavu hinde viieks.
Bändilt ilmus juunis plaat „The Beach Boys With The Royal Philharmonic Orchestra“.
See teine regulaarselt maailma kahe parima hulka valitav plaat? „Sgt Pepper’s Lonely Hearts Club Band“.
Konstantin Kuningas
