Avaleht Kultuur Kultuuriajalugu Raivo Kelomees Al Paldroki suurnäituse avamisel: kunstniku maine määratleb rahvusvaheliste kutsete hulk
Raivo Kelomees Al Paldroki suurnäituse avamisel: kunstniku maine määratleb rahvusvaheliste kutsete hulk

Raivo Kelomees Al Paldroki suurnäituse avamisel: kunstniku maine määratleb rahvusvaheliste kutsete hulk

Tallinnas Fahle Park Galeriis avati 28. märtsil esituskunstirühmituse Non Grata vedaja Al Paldroki alias Anonymous Bohi suurnäitus “Visuaaluniversum / Visual Universe”.

Kunstnik ja kunstikriitik Raivo Kelomees ütles avamisel, et tema jaoks seisneb Paldroki ja Non Grata väärtus selles, et nad teostavad ennast ise rahvusvaheliselt, kuid lisas, et kindlasti toetatakse neid ka Eestis.

Kelomees tunneb Paldrokki juba 1990. aastatest ja Pärnu fideo- ja vilmifestivali nimetus on pärit ühest tema artiklist.
„Siis oli see valdkond mõistagi värskem kui praegu, nad tõid maale ka rahvusvahelist videokunsti ja eksperimentaalfilmi, meenub üks Greenaway lühifilmide eriprogramm. Kirjutasin nende üritustest üsna palju, sest nad võtsid väga hästi kokku videokunstiskeene. Ja tegid seda ka 2000. aastatel. Nüüd viimastel aastatel ma pole nende üritustel käinud ja videokunst on natuke taandunud teiste asjade ees,“ sõnas ta.

„Mulle siiski meeldib, et ta lööb ennast ise välismaal läbi. Tekib kohe lihtne küsimus, et kuidas ta arveid ja sõidukulusid maksab. Eks tal on mitmeid vastuseid. Kes siis kutsub teda oma kuludega või on vahendeid, mis tal on endal õnnestunud mingil moel teenida. Toetatakse ka Eestist. Tõenäoliselt on see kombineeritud,“ jätkas ta.

„Teine asi, mis meeldib, on see, et ta hoolitseb oma koha ja ajaloo eest ise ehk tema kirjastustegevus. Ta annab ise Non Gratast raamatuid välja, eelkõige inglise keeles ja heal juhul eesti keeles, tegutsedes autonoomse kunstnikuna ja ootamata kunstikriitilisi armuande kusagilt väljastpoolt,“ sõnas Kelomees.

„Kolmas asi puudutab visuaalset kunsti: mulle meeldib, et Al integreerib performatiivset tegevust graafika, skulptuuri, installatsiooni ja isegi osalust võimaldavate töödega. Kaasaegne kombinatoorne kunstnik toitub kõigest sellest, mida kunstnik teeb ja on näinud, korjanud, kogunud. Nii seda tulekski teha. Kõik, mida oled kogenud, näinud, pildistanud, leiab tee nii videomaterjali kui ka graafilistesse töödesse,“ arvas Kelomees.

Kelomehe arvates võime selle järgi defineerida eneseteadlikku, kaasaegset ja sõltumatut kunstnikku, kes ei seo karjääri nii-öelda mainetkujundavate armuandidega, mida ta võiks saada kohalikelt kunstiorganisatsioonidelt.

„Siit on siis järeldus selline, et tuleb ikkagi määratleda end rahvusvahelise kõlapinna või tagasiside suhtes. Kui kohati kriitilist nooti võtta, siis mulle tundub, et Al on end autonoomse tegevusega Eesti kunstielust lahti tõmmanud. Teatud ringkond muidugi suhestub sellega ja on kõmu tekitanud siin Eesti kohalikel esituskunstifestivalidel. Kuid mis puudutab performance’it, siis seda nähtust viimased 30 aastat vaadeldes olen näinud nii tõuse kui ka langusi. Paldrok on Non Grataga uuristanud endale niši selle valdkonna universumis, kus ta rahvusvaheliselt tegutseb. Siin ei ole tegevust innovatiivse valdkonnaga. See on paika loksunud traditsioon kunstis, performatiivne grupiline tegevus, rohkem ja vähem agressiivsete, teatraalsete elementidega. Ta on kärarikas, jõuline, agressiivne, atraktiivne, groteskne ja vahel ka erootiline. See läheb kindlasti publikule peale,“ tõdes Kelomees.

Kelomees ütles, et kui kriitikuna oled seda palju näinud ja hakkad analüüsima, on võimalik leida erinevaid koostisosi, mida oleme näinud ja näeme ka tänapäeval mitmete performaatorite tegevuses.

„Kunstniku maine, taseme või aktuaalsuse määratleb kutsete ja esinemiste arv. Väga adekvaatne kriteerium. Kunstimaailm on jagatud erinevateks plokkideks, nii geograafilises kui ka valdkondade mõttes. Kui Al suudab oma valdkonnas tagada pideva eksponeerituse, siis see ongi kvaliteedi kriteerium. Kui teda kutsutakse, on esinemised, siis mida on veel vaja? See mõõdabki seda, kas oled olemas või mitte,“ lausus Kelomees.