Džungli kuningas
Esmakordne James Browni kuulamine on nagu esimene kohtumine tiigriga. Üsna suur asi. Brownilt ilmus hiljuti kogumik „You’ve Got The Power: Federal & King Hits 1956-1962“, meie aga heidame pilgu kuulsamasse perioodi, kui kõik tahtsid näha papa uut kotti.
„Papa’s Got A Brand New Bag“ (1965) oli esimene Browni stuudioplaat, mis Ameerikas 40 hulka läks. Ega need tal väga kõrgele ei läinudki; Brownil polnud kodumaal ühtegi esikümne stuudioplaati. Küll oli 2. kohale läinud „Live At The Apollo“. Brown oli laivimees.
Ta esines kõikjal, ikka ja jälle. Browni tüüpiline graafik oli selline: 11 päevaga 37 kontserti viies linnas, selle aja sees veel ka salvestamine. Brown ronib Põhja-Carolina tillukeses lennujaamas lennukilt maha, hüppab üüriautosse ja võtab 16 kurvi, et esinemispaika jõuda. Kuidas ta seda teadis? Brown oli seal varem olnud. Ta teadis, kus saab lennujaamades kohvi, kus müüakse hotelli lähedal grillkana, teadis kontserdisaali koristaja nime.
Tuuril polnud Brown kunagi naisteta. Ta ei maganud kunagi üksi. Oli naisi, kes toppisid talle taskusse siivutuid pilte. Oli naisi, kellele Brown heitis pilgu ja andis assistendile märku lava taha kutsuda. Brownile meeldisid suured naised. „Kõhna naisega saan ma ainult sõber olla. Naine peab jalust lööma, tühjaks tõmbama,“ rääkis Brown. Ühtegi naissoost sõpra Brownil muidugi ei olnud. Kui väga kibe käes, võeti mõni omadest, tantsutüdruk. Uued tantsutüdrukud läksid esimesena.
Logistika nende naistega oli keeruline. Tavaliselt oli neid öö jooksul mitu ja neid tuli paigutada hotellides erinevatele korrustele, et vältida pahandusi. Brown koputas kord öösel hotellis sõbra uksele, kõrval oma naine. Ametlik naine, abielunaine. „Ütle talle, et ma olin täna sinuga,“ palus Brown sõpra. Nad läksid sõbra tuppa ja Brown lasi naisel vaadata voodi alla ja duširuumi. Vaadati ka kardinate taha.
Browni peamiseks abiliseks sai 1964. aastal Charles Bobbit, kes oli Nation of Islami juhi Elijah Muhammadi üks ihukaitsjaid. Muhammad oli usulahku meelitanud ka poksitähe Cassius Clay. Bobbit kogus Nationile raha. Brown rääkis alati kõigile, et Bobbitil on must vöö. Kord ütles Brown talle, et üüriauto võti on jäänud autosse ja tuleb kätte saada, kuigi võti oli Browni käes. Bobbit tuli auto juurest tagasi, käed verised. Läbis proovi.
Brown kohtles sõduritena ka pillimehi. Töötada tuleb kõvemini ja distsiplineeritumalt, loomingulised jõud mobiliseerida, rääkis Brown. Nagu komsomoli juhil pidid püksid olema õige laiusega, nii pidid vormi kandma Browni muusikud. Nad pidid kättesaadavad olema ööpäevaringselt. Kui neil oli vaba aeg, pidi Brown alati teadma, kus nad on. Hobid olid keelatud, sest näiteks sportides võis ju viga saada. Kord läksid muusikud golfi mängima. Brown sai maruvihaseks. „Mustad ei mängi golfi,“ teatas ta ja loopis golfikepid tuuribussist välja. Hiinas ka Mao keelas golfi, see oli kapitalistlik pahe.
Kui DJ-d hakkasid 1970. aastate algul sette punuma, kasutasid nad üleminekuks laulude breike ehk kohti, kus laulja ja enamik bändi kõrvale astus – oli vaja puhata, „take a break“ – ja kuulda oli vaid rütm, ainult trummid või trummid ja bass. Brown venitas breigikohad inimvõimete piirini, eksperimenteeris ja ekspluateeris. Browni trummilöögid ei jäänud trumminahkadele lamama, vaid põrkusid tagasi üles.
„Ain’t it funky?“ laulis Brown. Retooriline küsimus.
Konstantin Kuningas
