Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juht Roomet Sõrmus selgitab, kui hästi on Eesti kindlustatud põhitoiduainetega
Viimaste aastate mitu suurt kriisi paneb üha tõsisemalt mõtlema toidujulgeolekule. 2020. aasta kevadel Euroopasse jõudnud koroonakriis tekitas nii tarneahelates kui töökorralduses parajat segadust, millega tuldi kokkuvõttes suhteliselt hästi toime. Venemaa sissetung Ukrainasse on aga paljud harjumuspärased tarneahelad uuesti väga korralikult sassi löönud. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juht Roomet Sõrmus analüüsib, kui hästi oleme Eestis kindlustatud põhitoiduainetega ja millised riskid on praeguses kriisis.
Eesti toidutootmise võime oma inimeste varustamisel on üldkokkuvõttes pigem hea, aga kahjuks mitte kõikides valdkondades. Sõltuvalt aastast ja ilmast toodetakse Eestis kohalikust tarbimisest 2-3 korda rohkem teravilja. Enne ELiga liitumist ei suutnud Eesti teraviljaga isevarustatust tagada, aga alates 2005. aastast oleme olnud teravilja netoeksportija. Kõige kiirem on olnud areng nisu tootmises. Rukki osas on ette tulnud aastaid, mil oma viljast leiva küpsetamiseks pole piisanud.
Ka rapsi puhul on sisemaine tarbimine üldiselt olnud kohaliku tootmisega tagatud. Möödunud aastal toodeti Eestis rapsi 1,4 korda siseturu vajadusest rohkem. Samuti on olukord hea tugevalt ekspordile orienteeritud piimasektoris, kus isevarustatuse tase on püsinud üle 160%.
Paraku on oluliselt kehvem olukord lihasektoris, kus suudame toota vaid ca 80% vajalikust. Lihatootmine kasvas kuni 2015. aastani, kuid sigade Aafrika katku tõttu hävis ca veerand Eesti seakasvatusest. Sealiha moodustab üle poole liha tarbimisest, kuid kodumaise sealihaga varustamise tase on alla 85%. Tarbimismahult teisel kohal oleva linnuliha toomine on viimase 20 aasta jooksul küll jõudsalt arenenud, aga Eestis suudetakse toota vaid 62% vajalikust linnulihast. Tähtsuselt kolmandal kohal oleva veise liha osas oleme üsna lähedal isevarustatuse tasemele. Munade tarbimine on paarikümne aasta võrdluses kasvanud, kuid kohalik tootmine teinud vähikäiku. Kokkuvõttes suudavad Eesti munatootjad katta umbes poole koduturu vajadusest.
Murelikuks teeb olukord aianduses. Möödunud aastal toodeti Eestis elaniku kohta vaid 39 kg köögivilja ja 54 kg kartulit. Köögivilja toodang oli viimati nii väike 2004. aastal. Kartuli toodang on viimase paarikümne aastaga üle nelja korra vähenenud ja kartuli isevarustatuse tase on langenud 59% peale. Eesti aiandustootjad suutsid möödunud aastal katta 41% Eesti värske köögivilja ning ainult 6,8% puuvilja ja marjade vajadusest.
Toidujulgeolek ei tähenda siiski pelgalt seda, kas suudame koguseliselt kodumaise toiduga katta Eesti inimeste tarbimise. Toidujulgeoleku mõiste on oluliselt mitmekihilisem. Lisaks varustuskindlusele on tähtis ka toidu taskukohasus, selle kvaliteet ja ohutus, toidu tootmiseks vajalikud looduslikud tingimused ning toidusüsteemi vastupanuvõime nende muutumisele.
Tunamullu olid Eestis toiduhinnad 96% ELi keskmisest, samal ajal, kui ostujõu pariteeti arvestades on meie SKT 82% ELi keskmisest. Seega olid toidu hinnad meie jaoks juba enne hinnašokki suhteliselt kallid. Statistikaameti andmeil kulub toidule Eestis 21% pere väljaminekutest, mis on ELI riikide hulgas üks kõrgemaid näitajaid. Maailmapanga andmetel on Eestis ligi 8% inimestel suuri või mõõdukaid probleeme toiduga kindlustatuse osas. Praeguses olukorras paratamatuna tunduv toiduainete hinnatõus süvendab neid probleeme ilmselt veelgi.
Nii koroonapandeemia kui praeguse sõja ajal oleme üha paremini aga mõistnud, kui haavatav võib meie toidutootmine olla. Meie põllumajandus ja toidutootmine sõltub suurel määral imporditavatest ressurssidest. Tootmiseks on vajalikud diiselkütus, väetised, taimekaitsevahendid, gaas, pakendid, loomasöödad, tööjõud jne. Nt meie põllumajanduses kasutatavatest mineraalväetistest kaks kolmandikku on tulnud Venemaalt. Oleme Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest importinud arvestatava osa loomasöödaks vajalikest õlikookidest ja maisist. Eestis on õnneks olemas kaks rapsitehast, mille koguvõimsus suudab katta Eesti siseturu rapsikoogi vajaduse. Erinevate tootmissisendite osas oleme seega vähemal või rohkem määral sõltuvad välismaailmast. Lahenduseks on riskide hajutamine, et tootmine ei sõltuks liialt suurel määral ühest tarnijast. Täielikku kapseldumist me ju ette ei kujuta.
Teisalt on praeguse sõja valguses oluline nii põllumajanduses kui laiemalt kogu majanduses suurendada investeeringuid kohalike ressursside kasutamisse, taastuvenergeetikasse ja ringmajandusel põhinevatesse lahendustesse, et vähendada Eesti välissõltuvust kolmandate riikide energiast, toorainetest ja väetisest. Põllumajandussektor pakub siin mitmeid võimalusi. Näiteks biogaasi tootmise laiendamine või loomakasvatuse potentsiaali parem ärakasutamine olukorras, kus kaubanduspiirangud Venemaaga tekitavad suure väetiste puudujäägi. Põllumajandustootjad on aga aktiivselt otsimas lahendusi, et uue olukorraga kohaneda ja jätkuvalt täita oma igapäevaselt tähtsat rolli EEsti toidujulgeoleku kindlustamisel.
