TalTechi molekulaarbioloogia professor Tõnis Timmusk valiti äsja kahte maailma tippteadlaste ühendusse – kui juunis sai temast Euroopa teaduste akadeemia Academia Europaea liige, siis tänasest, 1. juulist on ta ka bioteadlasi ühendava EMBO liige.
EMBO ehk Euroopa molekulaarbioloogia organisatsiooni kuulub üle 90 Nobeli preemia laureaadi ja arvukalt muu kõrge tunnustuse osalisi, mistõttu on liikmeks valimine üks suuremaid tunnustusi, mis Euroopa bioteadlastele üldse võib osaks saada. Lisaks Timmuskile osutus valituks veel teinegi eestlane – biokeemik Mart Loog. „Nii EMBO kui ka Euroopa teaduste akadeemia liikmeks valimine on mulle suureks tunnustuseks,” märkis professor Timmusk tagasihoidlikult.
Timmuski sõnul on EMBO liikmeks saamine oluliselt keerulisem kui Euroopa teaduste akadeemiasse pääsemine. “Konkurents on väga karm. Seni oli Eestist seal vaid üks liige, minu kolleeg Peep Palumaa. EMBO-l on kokku umbes 2000 liiget. Kui mõelda, et Euroopas elab umbes 500 miljonit inimest, siis see teeb keskmiselt vaid neli liiget miljoni elaniku kohta. Eesti osakaal on väga väike, mistõttu teeb selline tunnustus kindlasti rõõmu.”
Mart Saarma tunneb eestlaste üle uhkust
Eesti teaduste akadeemia president professor Mart Saarma rõõmustas samuti eestlasele osaks saanud au üle. “EMBO valib liikmeteks vaid rahvusvaheliselt väljapaistvaid teadlasi. Tõnis Timmuski ja Mart Loogi valimine EMBO liikmeks 2025. aastal on suur tunnustus Eesti teadusele,” rõhutas Saarma. Timmusk on tema sõnul maailmas tähelepanu pälvinud oma tööga närvikasvufaktorite geenide uurimisel. “Tõnise avastatud BDNF nimelise närvikasvufaktori geeni struktuur ja selle regulatsioon on väga märkimisväärne saavutus,” märkis Saarma. “Tema saavutused neurodegeneratiivsete haiguste, eriti Huntingtoni ja Parkinsoni tõve molekulaarsete mehhanismide uurimisel on saanud suure rahvusvahelise tähelepanu osaliseks.”
Foto: Eesti Teaduste Akadeemia/ Reti Kokk
Kokku sai EMBO sel suvel 69 uut liiget, sh 60 Euroopast ja 9 mujalt maailmas, kusjuures suurt au ja kõrget kvaliteedimärki tähendava EMBO liikmelisus on eluaegne.
„Meil on au tervitada seda tähelepanuväärset teadlaste rühma EMBO liikmeskonnas. Nende ideed ja panus rikastavad organisatsiooni ja aitavad edendada bioteadusi rahvusvaheliselt,“ tervitas EMBO direktor Fiona Watt uusi liikmeid. Watti sõnul seisneb EMBO peamine tugevus liikmete tipptasemes ja pühendumuses. „Teadus õitseb ülemaailmse koostöö kaudu ning iga-aastane uute EMBO liikmete ja assotsieerunud liikmete valimine toob meie kogukonnale uut energiat ja inspiratsiooni.“
- Uusi liikmeid tervitatakse pidulikult järgmisel EMBO liikmete koosolekul, mis toimub oktoobris Saksamaal Heidelbergis.
- EMBO asutati 1964. aastal. 2025. aastal valitud 60 uut Euroopa teadlast on pärit 18 riigist ja üheksa kaugemalt pärit liiget kuuest riigist.
Kaks eestlast valiti ka Euroopa teaduste akadeemiasse
EMBO uudis pole ainus, sest hiljuti valiti Timmusk koos Tartu teadlase Meelis Pärteliga ka Euroopa tippteadlasi koondavasse teaduste akadeemiasse Academia Europaea, mille põhiliseks rolliks on tipptasemel teadustöö edendamine ja rakendamine kogu inimühiskonna hüvanguks, sh toetada hariduse väärtustamist. Ka see on Eesti teadusele suur au. „Academia Europaea liikmeks ei saa end keegi ise esitada ega sisse osta – sinna kutsutakse ja valitakse,“ selgitas Timmusk.
Alates 2002. aastast Tallinna Tehnikaülikoolis professorina töötav Tõnis Timmusk on üles ehitanud tugeva, eduka ja rahvusvaheliselt tunnustatud molekulaarse neurobioloogia uurimisgrupi. Ta kuulub kõrgelt tsiteeritud Eestis elavate ja töötavate bioloogia ja meditsiini valdkonna teadlaste hulka, on pälvinud mitmeid auhindu ja teaduspreemiaid. Aastate jooksul on ta avaldanud üle saja publikatsiooni rahvusvahelistes teadusajakirjades, sh tippajakirjades Science, Nature, Nature Genetics, Neuron, eLife, Journal of Neuroscience jt.
Tõnis Timmusk on lõpetanud 1982. aastal Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna geneetik-tsütoloogi erialal. Filosoofiadoktori (PhD) kraadi kaitses ta Rootsis Karolinska Instituudis molekulaarse neurobioloogia erialal 1994. aastal, läbides samas ka järeldoktorantuuri. Aastatel 1996-1999 oli ta Rootsi Meditsiiniuuringute Fondi abiprofessor ja iseseisva uurimisrühma juht Uppsala Ülikoolis ja 1999-2003 Helsingi Ülikoolis.
