Home Kultuur EKSKLUSIIV I Anonymous Boh: kunstnikutena oleme päästik, mis käivitab inimestes loomingulise protsessi
EKSKLUSIIV I Anonymous Boh: kunstnikutena oleme päästik, mis käivitab inimestes loomingulise protsessi

EKSKLUSIIV I Anonymous Boh: kunstnikutena oleme päästik, mis käivitab inimestes loomingulise protsessi

Soomes toimub rahvusvaheline performance festival Yö Fest „Mental Turbulence / Mentaalne turbulents“, mida korraldab Non Grata kunstirühmitus. Kuraatori Al Paldroki ehk Anonymous Boh’i sõnul on see praeguse sotsiaalse olukorra ja segase oleku peegeldus inimeste elus

Uurisime Anonymous Boh’ilt, kuidas segadus kunstis väljendub ja kuidas aitab kunst luua rahulikumat maailma.

Foto: Arvo Sailev

Kuidas peegeldab “Mental Turbulence” praegust sotsiaalset olukorda?

Mentaalne turbulents on mikro- ja makromaailma tasandil peegeldus praegusele sotsiaalsele olukorrale. Üksikisiku tasandil ei saa inimene aru, mida ta peab tegema ja ei oska teha sellele vastavalt ka otsuseid. Ühiskonnana valitseb meil samasugune segadus, aastaid tundmatu pandeemiaga võitlemisele lisandus nüüd barbaarne imperialistlik invasioon. Mõlemad probleemid lõhestavad ühiskonda, esile kerkivad populistid ja trollid, neid võimendavad infosõda ja ebakindlad signaalid valitsustelt.

Küsimused: “Kuidas saab meie praegune ühiskond teha olulisi otsuseid sellises psühhofüüsilises ruumis? Kas kunstnikud peavad pakkuma ühiskonnale alternatiivseid lahendusi? Kas vaimne turbulents saab luua moodsa alkeemilise võrrandi, mis eemaldab globaalsed probleemid ja loob uue ning inimsõbraliku maailma?” jälitavad meid igapäevaselt, millele ühesed vastused puuduvad.

Kuidas kunstnik väljendab inimese peas toimuvat segadust?

Kunst räägib eelkõige sümbolite keeles kasutades kunstilisi kujundeid. Performance kunst on selleks suurepärane meedium, sest on interdistsiplinaarne ja mitte ainult eri kunstivalkondade vaid kõikide eluvaldkondade süntees teadusest spordini.


Kuidas kunst aitab segadust lahendada ning rahu luua?

Tänapäeval kasutatakse tihti kunsti kui meelelahutust, kuid põhiolemuselt esitatakse alati peamine filosoofiline küsimus – see tähendab, seatakse kõik kahtluse alla, ka kõige enesestmõistetavam. Tõstatatakse üha küsimusi ja esitatakse uusi strateegiaid maailma probleemide lahendamiseks, kuid too sellesse absurdi. Paljud neist absurdsetest ideedest pole 100 aasta pärast enam üldse absurdsed. Teame ajaloost, et teadlasi, kunstnikke ja filosoofe on inimajaloo jooksul hukatud, sest ühiskond ei olnud nende ideedeks valmis, Sokrates mürgitati, Giordano Bruno põletati tuleriidal jne.

Kunst ei ole tingimata ainult pilt seinal, see on elusolend ja me oleme päästik, mis käivitab inimestes loomingulise protsessi. Energiavahetus ruumis on midagi, mida performance kui meedium tõesti võimaldab.


Kas uus ja inimsõbralik maailm on võimalik ning kuidas kunst sellele kaasa aitab?

Vaatamata üldlevinud pessimismile selles osas olen ikkagi arvamusel, et maailm meie ümber muutub samm sammult paremaks. On ajutisi tagasilööke, kõik ei toimu siin, kohe ja praegu aga kui jälgida ümbritsevas maailmas toimunud arenguid, siis ei ole enam nii palju ebaõiglust, vägivalda ja kurjust kui aastasajad tagasi. Haridusel ja kultuuril on selles suur osa, sest maailma viivad edasi ülemaailmse loovjõu ühendatud mõtted, ideed, saavutused. Paljud meile praegu enesestmõistetavana tunduvad asjad on tulnud hiljuti – viimase saja viiekümne aasta jooksul on kaotatud maailmast orjus, naised on saavutanud valimisõiguse, haridus on muutunud kättesaadavaks massidele, lõppemas on rassiline diskrimineerimine, inimõigused on laienenud seksuaalvähemustele, suuremas osas maailmas valitseb sõnavabadus.