Ekspert annab nõu, kuidas koolikiusamise puhul sekkuda

Uus kooliaasta ei ole enam kaugel. Kliiniline psühholoog ja Verge koolitaja Airiin Demir toob esile peamised väärarusaamad kiusamisest ja agressioonist ning annab soovitusi, kuidas nende puhul päriselt peaks sekkuma.

Peaaegu kõik koolipered puutuvad kooliaasta jooksul suuremal või väiksemal määral kokku kiusamise ja agressiivse käitumisega. Väärarusaame kiusamisest ja -agressioonist on aga palju.

Nädalavahetusel Arvamusfestivalil toimunud Verge ja Kiusemisvaba Kooli arutelu „Koolides vohab vägivald ja kiusamine. Kaua veel?” tõi esile nii kiusatava, lapsevanema, koolijuhi, spetsialisti kui ka riigipoolse vaatenurga kiusamise ja vägivalla olukorrale koolis. Kliiniline psühholoog ja Verge koolitaja Airiin Demir tegi kokkuvõtte arutelu peamistest punktidest, mis kirjeldavad kiusamise ja vägivalla levinuimaid väärarusaamu ning lahendusi probleemide paremaks lahendamiseks.

Levinud väärarusaamad kiusamisest koolis

Kiusamine on see, kui üks inimene paneb teist inimest meelega ja korduvalt halvasti tundma. Kannatajal on end seejuures raske kaitsta, sest kiusaja on tugevam, populaarsem või vanem.

Las lapsed ise lahendavad enda vahel tekkinud probleeme

Kiusamine on alati täiskasvanu asi ning märkamine igaühe kohustus. „Kui lapsevanem näeb pealt ükskõik millise lapse käitumist, mis talle tundub kiusamisena, näiteks ässitamist või kurjade pilkude heitmist, tuleb sellest koheselt koolile või õpetajale teada anda,” selgitas Demir. Ta lisas, et täiskasvanud on nooretele eeskujuks, mispärast kiusule reageerimine näitab lapsele, kuidas sellega toime tulla.

Vestlusele kutsutakse ohver ja kiusaja koos või korraga kogu kiusajate punt

„Kiusaja ja ohvriga tuleb rääkida alati eraldi. Nii tuleb eraldi rääkida kõikide kiusamisega seotud lastega,” rääkis Demir. Kiusamise pooli vastandades on suur oht põhjustada ohvrile lisatrauma. Pooled võib kokku tuua alles siis, kui liigutakse lahenduste poole ja mõlemad osapooled on selleks valmis.

Ohvril palutakse teha esimene samm

Demiri sõnul on tavapärane palve ohvrile olla ise sõbralik või pakutakse talle lahendusi, mis taas ohvristab kannatanut veelgi. Näiteks: “Ära mine siis vahetunnis klassist välja”, “Parem ära mine õue”, “Hoia õpetaja lähedale” või “Hoia nendest poistest eemale”. Selline lähenemine viitab ohvrile vastutuse panemisele. Esimese sammu peab alati tegema jõupositsioonis osapool. Täiskasvanu asi on aidata leida kiusaval lapsel motivatsioon ja viis kiusamise lõpetamiseks. „Allkirjastada tuleb konkreetne suhtluslepe, kus on kirjas nii kiusajate poolt tehtavad sammud kui ka pisike samm, mille kiusatav on ise nõus tegema juhul, kui teised oma sammud teevad.”

Fookus on kiusaja karistamisel

„Kiusajal on tihti puudu oskustest või on tal mõni mure. Karistamine võib kasvatada viha ning päädida kiusamise suurenemisega,” hoiatas Demir. Sageli arvatakse, et vägivalla probleemi lahendab vägivallatseja karistamine. „Harilikult muutub laps vägivaldseks, kuna ta ei tule olukorra või iseendaga toime. Enamasti on tegemist väga tugevate tunnetega, mis võtavad füüsilise vormi. Seega tugevate tunnete juhtimise ja selle õpetamise oskus õpetajatel on ka üks vägivallasekkumiste alustalasid.”

Tegeletakse vaid kiusajate ja ohvriga

Kiusamine on psühholoogi sõnul grupisuhe ning igal lapsel on selles oma roll. See eeldab klassis kiusamise märkamise ja reageerimise oskuste õpet. „Tihti saavad just olukorrast väljaspool seisvad lapsed lahendustele kaasa aidata, võttes kiusajate käitumise osas mittetoetava hoiaku ning kaasates kiusatavat teadlikult positiivsetesse tegevustesse. Fookus peab lasuma sellel, kuidas taastada head suhted klassis,” rõhutas Demir.

Levinud väärarusaamad verbaalsest ja füüsilisest vägivallast koolis

Kui kiusamine on korduv ebakohane käitumine ebavõrdsete partnerite vahel, siis vägivaldne käitumine võib olla ka üksikjuhtum. Agressiivne käitumine põhineb enamasti laste hetke emotsioonil, kuid võib teinekord olla ka tahtlik ja planeeritud. Demiri sõnul esineb vägivalda rohkem esimeses ja teises kooliastmes, kuna siis jääb õpilastel sõnadest tunnete väljendamiseks puudu. Vägivalda nagu löömist ja tõukamist on kiusamisest kergem märgata. Samas tajutakse kiusamist tihti ka vaimse vägivallana.

Mõni laps ongi lihtsalt äkiline

Arvatakse, nagu verbaalne agressioon oleks ootamatu. Demiri sõnul on see aga alati etteaimatava ning ennetamiseks on kõige tõhusam märgata lapse ärevust, trotslikust, endassetõmbumist või ebaõnnestumist tunnis. „Oluline on märkamise järel näidata üles huvi ning pakkuda toetust või positiivset märkamist,” soovitas Demir.

Probleemi lahendamiseks kasutatakse sarkasmi või moraalilugemist

„Huumorimeel on väga hea vahend teatud vanuses ja olukordades, kuid enamasti annab see märguande, et olukord ei ole tõsine ja piire ei ole ületatud. Sarkasm ja iroonia sisaldavad aga naeruvääristamist,” sõnas psühholoog.

Moraalilugemine võib anda ebakohasele käitumisele liiga palju tähelepanu. Selle asemel tuleb selgesõnaliselt öelda, mis häirib, mis mõju on konkreetsel käitumisel ja mis on soovitud käitumine. Oluline on järjepidevus ja oma sõnumile kindlaks jäämine.

Vägivalda normaliseeritakse ning aetakse segamini müramise ja mänguga

Demiri sõnul peetakse eriti algklassides füüsilist vägivalda eakohaseks käitumiseks. „Ükski füüsiline tegevus, mis teeb teisele haiget, ei ole lubatud ning see tuleb viivitamatult peatada. Tahtlik füüsiline agressioon on vägivald,” kinnitas psühholoog. Ta rõhutas, et mängulise agressiooni korral – pallimängud, müramine – ei peeta sekkumist alati tähtsaks. Teinekord deklareeritakse, et tegemist on olnud lihtsalt mängu või naljaga. Mäng on siis, kui kõik saavad reeglitest ja piiridest ühtemoodi aru. Nali on siis, kui kõigil on naljakas. Seega tuleb ka mänguline agressioon otsemaid peatada ning sellest kindlasti rääkida.

Kool ei saa midagi teha

Verge koolitaja kinnitas, et kool saab tegeleda süstemaatiliselt ja teadlikult sotsiaalsete oskuste õpetamisega, klassisuhete loomisega ja positiivse käitumise tunnustamisega. „Kool õpetab märkama ebakohast käitumist ja kõikidel klassi lastel on teada, kelle poole abi saamiseks pöörduda ja mis on see, mida lapsed saavad ise ära teha,” lisas Demir. Korduva vägivaldse käitumise korral tuleb koolil koostada „turvaplaan”, kus on kirjas antud lapse keerulise ja vägivaldse käitumise erinevad vormid ning õpetajate sekkumised vähem intensiivsemast intensiivsema sekkumiseni.

Õpetaja ei tohi last puutuda

„Kooli kohustus on tagada kõikide laste turvalisus ning koolil on kohustus ka füüsilise agressiooni korral sekkuda. Oma enda turvalisust silmas pidades tuleb kaklejad füüsiliselt lahutada,” rääkis psühholoog. Näiteks kakluse puhul on esimese sammuna lubatud erinevad loomingulised lähenemised nagu vee viskamine, röögatamine või maas kaklejatele teki peale heitmine. Ka kohese abi kutsumine füüsilise agressiooni korral on sekkumine.

• Erinevate väärsekkumiste ja põhimõtetega saab lähemalt tutvuda siin!