ERSO ja EMTA ühendasid jõud, et noored dirigendid saaksid tuule tiibadesse
Sel nädalal Eesti Riiklikul Sümfooniaorkestril (ERSO) avalikku kontserti ei ole, kuna eile toimus Estonia kontserdisaalis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) orkestridirigeerimise eriala lõpueksam. Laval oli ERSO alates 12. märtsist seni suurima koosseisu ehk 40 mängijaga ning eksamikomisjonile tõestasid oma professionaalseid oskusi neli noort dirigenti. Sündmuse teeb erakordseks see, et samal ajal on suur osa maailma sümfooniaorkestritest lõpetanud selleks hooajaks töö koos eriolukorra väljakuulutamisega. Eesti esindusorkester kuulub oma mai algusest toimunud live-kontsertide ning juunist juba avalike kontsertidega selgelt aktiivse ja edumeelse vähemiku hulka.
Möödunud sügisel 100. sünnipäeva tähistanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning praegu 93. hooaega lõpetava Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri vahel on kujunenud tihe ning sümbioosina toimiv koostöö. Valdav osa ERSO orkestrantidest on EMTA kasvandikud ning Eesti esindusorkestril endal on väga kaalukas roll järeltuleva põlve kujundamisel ja kasvatamisel.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor professor Ivari Ilja hindab ERSO ja EMTA koostööd erakordselt kõrgelt ning kiidab ERSO missioonitunnet muusikute järelkasvu panustamisel. Regulaarselt toimuvate ühisprojektidena tõstab ta esile dirigentide lõpueksami ning EMTA tudengite ja ERSO muusikute iga-aastase ühiskontserdi. „EMTA ja ERSO koostöö dirigentide lõpueksami läbiviimisel on pigem haruldane,“ ütleb Ilja. Ta lisab, et reeglina sooritatakse lõpueksamid projektiorkestriga ning noortel dirigentidel tuleb rahvusorkestri ette jõudmiseks läbida pikk tee. Teise olulise suunana toob ta välja ERSO ja EMTA iga-aastased koostöökontserdid, kus tudengid saavad musitseerida kõrvuti professionaalidega ja osaleda ühes ERSO ametliku hooaja projektis. Kogenud interpreedi ja pedagoogina oskab Ivari Ilja selle tudengitele võimaldatava väljakutse kaalukust vääriliselt hinnata: „Musitseerida tudengina külg külje kõrval oma ala meistritega on suur väljakutse ja õppetund kogu eluks.“ Ta toob välja, et mujal maailmas korraldavad orkestrid noortele küll erinevaid meistrikursuseid, kuid ta ei tea võrdväärset siinsele võimalusele, kus tudengid saavad professionaalide kõrval ette valmistada terve kontserdikava.
Ivari Ilja rõhutab, et orkestridirigeerimise eriala on juba oma olemuselt väga eksklusiivne. „Reeglina minnakse seda õppima siis, kui mõni teine eriala, näiteks orkestripill või koorijuhtimine, on kõrgkoolis juba omandatud,“ toob ta esile selle, et dirigendiks õppimine on üldjuhul juba jätkuõpe.
ERSO juhatuse liige Kristjan Hallik tõstab esile just seda, et koostöö ei katkenud ka praegusel keerulisel ajal: „On väga haruldane, et ka sel hooajal, kui suur osa orkestritest on üldse tegutsemise peatanud, saavad EMTA dirigeerimistudengid on lõpueksami sooritada siiski ERSO ees.“ Ta täpsustab, et praegustes oludes, kus vaid loetud tunnid tagasi lõpetati Eestis 2+2 piirang, on 40-liikmeline sümfooniaorkester väga suur koosseis. Hallik lisab: „Kuna alates 12. märtsist on ERSO muusikud kohtunud vaid väikeste ansamblitena, siis on praegused õppeprotsessi päevad oluline vahelüli ka esimesteks suuremateks avalikeks kontsertideks valmistumisel.“ Publik on ERSO kontsertidele oodatud juba 1. juulil, kui kahel „Tantsuõhtu“ nime kandval kontserdil on orkestri ees tulevane peadirigent Olari Elts.
Mõned põnevad ajaloolised faktid Eesti dirigentide lõpueksamitest
Esimesed Eestis orkestridirigeerimise erialal kõrghariduse omandanud dirigendid olid Vallo Järvi ja Erich Kõlar. Nad mõlemad lõpetasid toonase Tallinna Riikliku Konservatooriumi 1951. aastal Roman Matsovi juhendamisel. Sarnaselt mitmete hilisemate dirigentide, sh Neeme Järvi ja Eri Klasiga, olid nad enne dirigendidebüüti mänginud toonase raadio sümfooniaorkestri (praegune ERSO) löökpillirühmas. Sõjajärgset aega ei ole õige kõrvutada praegusega, kuid see ei vähenda kaalukust faktil, et mõlemad diplomandid, nii Vallo Järvi kui Erich Kõlar, said võimaluse tuua riigi esindusorkestriga publiku ette tervet õhtut täitva kava. Ainulaadseks kujunes ERSO ajaloos ka 1980. aasta kevad, kuna esimest ja seni ainsat korda mängis ERSO Leningradi konservatooriumi dirigeerimise eriala lõpueksamil. Dirigendipuldis oli eksamit sooritamas Peeter Lilje, kellest paar kuud hiljem sai ametlikult ERSO peadirigent. “Seda on vähestele antud, et saad lõpueksami teha oma orkestriga,” on toonast erandlikku olukorda kommenteerinud Lilje õpingukaaslane ja sõber Nikolai Aleksejev, kes hiljem paralleelselt Peterburi Filharmoonikute dirigendi ametikohale oli üheksa hooaega ka ERSO peadirigent. Maestro Neeme Järvi toob oma Leningradi konservatooriumi lõpetamise ajast aastal 1960 välja, et seal oli dirigentidele kohe spetsiaalne professionaalne sümfooniaorkester. „Eksamikomisjoni esimees oli Kurt Sanderling, kes sagedasti külastas ka Eestit. Minul oli kavas Prokofjevi 5. sümfoonia ja see oli avalik kontsert publikuga. Aga Kirovi, praeguses Maria teatris, juhatasin Bizet’ „Carmenit“ – terveid etendusi. Ma lõpetasin Leningradi konservatooriumi ju ooperi- ja sümfooniaorkestri dirigendina,“ meenutab Järvi.
