Haapsalus toimus nädalavahetusel kirjanduslik retk läbi kirjanik Imbi Paju silmade ja avastuste. Imbi räägib sellest lähemalt.
„Ilus ja väärikas 740-aastane Haapsalu õnnistas meie kirjanduslikku jalutuskäiku ilusa ilmaga ja suurema seltskonna fantastiliste inimestega. Helistasin hommikul piiskop Tiit Salumäele, sest soovisin oma kirjandusliku retke lõpetada Haapsalu Toomkirikus Heino Noore toetusel loodud Ema altari juures. Ta küsis, palju inimesi tuleb. Ma ütlesin: ehk viis kuni seitse, aga oli ehk üle 40. See oli nii südantsoojendav üllatus. Ma armastan seda teadmistehimu, mis eestlastes on. Sellest on hästi kirjutanud raamatus “Jaan Kross” Juhani Salokannel. Soovitan lugeda.
Me alustasime Ilon Wiklandi majamuuseumi juurest, kuhu sündis 1887. aastal misjonär Edvig Büll, kes päästis Türgi genotsiidi käest üle 25 000 Armeenia lapse ja naise. Tal on eriline koht armeenlaste teadvuses ja nad on püstitanud promenaadile oma pühast kivist mälestusmärgi. Miks see on tähtis täna? Sest teadvustamine, et meie hulgast on pärit nii võimas ja julge inimene, kes uskus teise aitamise, ligimisearmastuse- ja headusejõusse, parandab meie kollektiivset meelt. Mind on see lugu sügavalt inspireerinud.
Ilon Wikland võib olla meile nii loomulik, aga kevadel, kui mul käis külas saksa kirjastaja oma naisega, tuli neile üllatusena, et Ilon on eestlane ja tema illustratsioonid Astrid Lindgreni raamatust on pärit Haapsalust. Nende joonistuste kaudu, Bullerby laste lugude kaudu oli meie kasvuümbrus järsku üks, nagu oleksime kasvanud samal maal… Seda on väga oluline teadvustada ja seda sõnumit peaks levitama, nagu soomlased Tove Janssoni muumilugusid. Ilon on meie hulgast, ta on sildade ehitaja üle riigipiiride. Meiegi võime olla osa tema loovusest ja andest tema loomingust rõõmu tundes ja seda kõigi oma sõpradega jagades.
Muidugi Aino ja Oskar Kallas, kes suvitasid aadressil Õhtu-Kalda 15, ja Poskade pered, kõik nad olid Eesti riigi loojad ja hoidjad. Mart Meri meenutas Lennart Meri sünnipäeval 1929. aasta olulisemaid sündmusi tollal ameeriklaste tehtud rapordi kaudu, kus seisis, et Aino Kallas kirjanikuna ja Oskar Kallase kui diplomaadi abikaasana käis 1929. aastal 10 Inglismaa linnas, et panna inimesi uskuma, kui oluline on, et nii väike riik kui Eesti oleks Rahvasteliidu liige. USA raport kinnitab seda. Mart Meri kirjutab, et selle missiooni vaimu sai Lennart sündides kaasa. Meie kultuuriretk äratas selle vaimu jälle ärksaks.
Siis Jaan Poska suvekodu, kus Oskar ja Aino Kallas olid nende tihedad külalised ja kus arutati kultuuri-, poliitika-, keskkonna-, filosoofia-, inimese elu hoidmise teemal. Sellest vaimust saime ka seekord osa. Kallaste vanem tütar Laine abiellus noorema Jaan Poskaga.
Oluline pole, kes kellega läbi käis, vaid vaimsuse jagamine, mis minu arvates ka kultuuriretke ajal hästi õnnestus ja mis lõppes Toomkirikus Ema altari juures, mis on mälestuskoht hukkunud ja represseeritud Eesti emadele ja lastele. Aitäh piiskop Tiit Salumäele huvitava ülevaate eest seoses altari sünnilooga, mis tähendab elu hoidmist mäletamiste ja leina asetamisega pühasse poeetilisse konteksti.
Lõpuks ma lugesin ette „Tõrjutud mälestustest“ lõigu Haapsalu ja Heino kohta, sest nii hea on teisele ette lugeda ja hea on kuulata. See on ilus traditsioon, mida me ei tohi unustada ja millest nii toredalt on kirjutanud ka Jaan Kross. Pärast rääkis Siiri Oviir mulle, et ta jõi kord noorena Maria Laidoneriga teed, kui vanatädil külas käis. Maria tuli 1961. aastal Eestisse tagasi ja tohtis elada vaid Haapsalus, külmas ühiskorteris, aga ta on suure armastusega kirjutatud haapsalulaste südamesse. Täna jagasime nii seda teadmistejanu kui üksteisest rõõmu tundmist. Ma sain ka palju uusi teadmisi juurde. Aitäh kõigile!“
