GALERII! STAARIÕHTUSÖÖK! Hiiglased täitsid restoran Nipernaadi
Üldjuhul me ju ei vaata puuriva pilguga enda ümber, kui kaasinimesed on hõivatud oma tegemistega – elame ise ja laseme teistel elada. Kes aga poleks kogenud seda, mis juhtub siis, kui silmapiirile satub midagi erakordselt pilkupüüdvat? Vahel ei adu ise ka, kuidas siis automaatselt puurime uudishimuliku põhjalikkusega nii, et teine inimene ei tea kuhu peitu pugeda. Oled äkki ise selles nahas olnud?
Kõnesolevaks “miskiks” on sedapuhku kaks Eestimaa rammumeest Rauno Heinla ja Lauri Nämi, kes lausa vägisi tõmbavad pilgud endale ja mitte pelgalt seetõttu, et hiigelsuure mõõdu välja annavad ega saagi märkamatuks jääda, vaid enamik eestlastest on nendega juba uudiste või telepildi vahendusel tuttavad ning hinge kinni hoides sportlikele pingutustele kaasagi elanud, saates neid avalikes kohtades tunnustavate pilkudega. Siis veel Elviira Jakobson! Selline nunnu nukunägu on koosluses nagu täpp i-le. Uskuge või mitte, aga see naisterahvas ohjab neid rammumehi, sest on Eesti Professionaalsete Rammumeeste Ühingu projektijuht. Sedapuhku tulid nad siiski puhkama ja nautima kõike seda, mida üks hea restoran pakub.
Kohtumispaigaks on restoran Nipernaadi, mis võimaldab soovijatele vajalikul määral privaatsust ka, et rahus toitu nautida. Vastasel juhul ei oleks neil meestel küll võimalik parima tahtmisegi korral toolileeni taha varjuda. Selles seltskonnas õnneks tähelepanu talumisega probleeme ei teki, sest kõik, mis rammumeeste spordialaga kaasas käib, muutub iseenesestmõistetavaks, sealhulgas pidev avalikkuse huviorbiidis viibimine.
Pole saladus, et rammumeeste saavutuste üheks trumbiks on õige toitumine, mille osatähtsust tugevas treeningkavas alahinnata ei saa. Toomegi kohe lagedale nende muljed Nipernaadist ning jagame infot, kuidas nad pakutuga rahule jäid.
Mida ootasite õhtusöögile minnes?
Lauri: Ega tegelikult ei võimalda elutempo väga palju restoranides käia ja seepärast võtsin selle kutse rõõmuga vastu, panemata minekule suuremaid ootusi või lootusi. Võtsin seda nagu igat uut kogemist kohtades, kuhu esmakordselt minnakse.
Rauno: Ei saa väita, et oleksin restoraniinimene ja seega väga palju õhtust ootama ei jäänud. Arvates, et ega minu eelistustele toitu raudselt ei leidu, sain aga sootuks meeldiva üllatuse osaliseks.
Rääkige oma igapäevastest toitumisharjumustest, et mida peab üks rammumees sööma heas vormis püsimiseks?
Lauri: Toituma peab palju ja regulaarselt. Päevas tuleb ära tarbida kusagil 8000 kcl. Kui ärkan, alustan korraliku hommikusöögiga. Traditsioonilisele lõunasöögile eelnevad ning järgnevad omakorda vahepalad ning päris kindlasti ei puudu päevakavast õhtusöök lihaga.
Rauno: Toitumine on rammumeestele sama oluline kui trenn. Õige toitumine annab tulemustele kõvasti juurde, sest treenime suurte raskustega ja seega vajab keha taastumiseks palju energiat. Minul on toidu valimisega tiba kehvasti, sest mulle lihtsalt ei maitse väga paljud toidud. Lihatoodetest eelistan peamiselt hakklihast valmistatut. Põhiliseks valguallikaks on mulle piimatooted.
Kas rammumeeste menüü on erinev näiteks võistluste ajal võrreldes igapäevarutiiniga?
Lauri: Seda mitte. Kui tahta midagi tingimata välja tuua, siis võistlusperioodidel jälgin korralikumalt seda, et organismile oleksid tagatud kõik vajalikud toitained.
Rauno: Võistluste eel erineb mu toiduvalik ainult toidulisandite poolest. Üritan siis ka rohkem vitamiine tarbida ja joon proteiinirikkaid jooke. Ega needki mulle tavaliselt ei maitse. Õnneks avastasin hiljuti ühe valmisjoogi, mida kannatab koguni nautida, kuid hinna poolest on võrreldes pulbri baasil valmistatud jookidega vahe kohe ka märgatav.
Kui ringi rändate, mille alusel siis oma menüü kokku panete?
Lauri: Sellega on tegelikult lihtne, sest kuna mul ei ole dieeti traditsioonilises tähenduses, mil osad toidud on lubatud ja teised jällegi mitte, siis valingi põhiliselt selle alusel, mille järgi parasjagu isu tekib.
Rauno: Ausalt öeldes teen enamikel kordadel kaasa palju võileibu, mida on hea näksida kohe siis, kui kõht läheb tühjaks. Tarbin palju nii-öelda rämpstoitu, sest teisi selliseid kohti, kust saaks midagi hakklihast, näiteks kotlette, ja veel rohke kastmega, on raske leida alternatiivina kiirtoidukohtadele.
Aga kas siis on võimalik rääkida toiduga patustamisest vahetevahel või üldse mitte?
Lauri: Patustamisest tõesti rääkida ei saa, sest ühtegi keelatud toitu ju pole.
Erilised restoranides käijad ei paista te olevat, aga kus te siis tavaliselt keha kosutate?
Lauri: Söön väga palju kodus. Pealegi on mu abikaasa kokkamises lausa super!
Rauno: Väljas on alati lihtsam ja mugavam süüa kui kodus. Ära jääb valmistamise ja koristamise mure.
Aga kas ise meeldib kokata?
Lauri: Mul valmistab kodus toitu ainult abikaasa. Ta naudib seda tegevust õnneks väga ja nii on see ise ajaga kujunenudki. Kui ta köögis askeldab, arvestab alati sellega samuti, mis sobituks minu vajadustega.
Rauno: Oskan valmistada paljusid roogasid. Isegi kooke olen küpsetanud! Kõige paremini õnnestuvad tuuletaskud. Elutempo on aga hetkel nii kiireks muutunud ja see sunnib rohkem mugavusele rõhku panema. Eks mulgi teeb enamasti süüa naine.
Kas suhtute uutesse maitsetesse pigem skeptiliselt või huviga?
Lauri: Suhtun avatult. Vahel tuleb reisidel kohalikku toitu tarbida ja seeläbi olen avastanud mõned huvitavad maitsed.
Rauno: Kuna ma ei söö ju ei kala, ei kana ega enamikke lihatooteidki, siis ma ise ennast ei üllata ja praktiliselt võimatu on seda teistelgi minu puhul teha. Eelistan tuttavaid maitseid. Aga hakklihast valmistatud üllatusroogasid võin otseloomulikult igas asendis süüa.
Millise mulje jättis teile restoran Nipernaadi miljöö? Mida hindate?
Lauri: Üldmulje kohta saan öelda vaid seda, et meeldis väga. Sisustus muudab ruumi väga hubaseks. Hiljem sain aru ka sellest, kuidas seal viibides aeg lendas, sest hea oli olla ja õhtu kujunes meeldivaks. Õhkkond oli muidugi äärmiselt sõbralik.
Rauno: Restorani sisenedes jäi kohe silma see, et on väga hubane. Tavaliselt on restoranides interjöör koos olustikuga süngevõitu, kuid Nipernaadis tundsin end väga meeldivalt.
Mida menüü poole pealt arvate ja kuidas toit maitses?
Lauri: Mul jäi silma päris mitu rooga, mida oleksin proovida tahtnud. Valik langes lõpuks veiselihale. Nii pearoog kui magustoit olid väga maitsvad. Veiseliha oli täpselt sellise küpsusastmega nagu lubati.
Rauno: Pean ausalt vastama, et ma ei lugenudki menüüd, vaid küsisin otse, kas leidub midagi minu eelistustele ja saingi soovitu. See oli tore üllatus. Toiduga jäin väga rahule. Muide, mulle valmistati eriroog, milles kartulipüree oli veel nii hästi maitsestatud, et seesugust ei olnud ma varem saanudki.
Kuidas teenindusega rahule jäite?
Lauri: See oli tasemel ja klientide suhtes väga tähelepanelik – professionaalne. Õhtusöögi lõppedes tundsin, et nii kokk kui kogu restorani teenindav personal on siiralt huvitatud sellest, et kui klient lahkub, oleks tal kõht kenasti täis, hing rahul ja meel hea.
Rauno: Teenindus oli tõesti sõbralik ja viisakas ning jättis väga hea mulje.
Kas soovitate Nipernaadi restorani teistelegi?
Lauri: Absoluutselt! Julgelt nii omadele kui võõrastele!
Rauno: Kindla peale soovitan seda kohta ka teistele! Sain kõhu täis, lisaks meeldiva meeleolu. Mida paremat võiks veel tahtagi? Nii et minge aga kindasti nautima Nipernaadit täies hiilguses!
VAATA GALERIID!
Fotod: Tiit Mõtus
