GENIAALSUS ELAB EDASI, KÕIK MUU ON SURELIK! Jan Cornelisz Vermeyen “David Jorise Portree” paneb vaataja järele mõtlema elu kiire möödumise üle

Flaami kunstiajaloolase Karel van Manderi (1548 – 1606) andmetel sündis Jan Cornelisz Vermeyen 1500. aastal Beverwijkis. Teda teatakse ka nimedega Jan Mayo ja Barbalonga, millest viimane viitab tema pikale habemele. Vermeyen oli maalikunstnik ja gobeläänidisainer, tõenäoliselt Jan Gossaerti õpilane.

1525. aasta paiku sai temast Austria Margareti õuekunstnik, kes oli Madalmaade valitseja ja Mechelenis asuva Püha Rooma keisri Charles V õde. 1535. aasta Tuneesia vallutamisel liitus Vermeyen keiser Charles V-ga. Siiamaani on säilinud teos Tuneesia Hafsidi kuningast Moulay Hassanist, keda maaliti selle retke ajal. Reisilt ammutas Vermeyen ainest ka mitmete järgnevate tööde, sealhulgas gobeläänide tarbeks, mille ta kujundas aastail 1545 – 1548 Ungari valitsejanna Mary jaoks.

Tänapäeval leiab Jan Cornelisz Vermeyeni töid paljudest muuseumitest, sealhulgas Musée du Louvre Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland, ja erakollektsioonidest üle maailma.

See suurepärane portree on dateeritud 1534 aastasse. Teose üleval paremas nurgas oleva vapi põhjal tehtud ekspertiisi andmetel on Vermeyen siin maalinud tollast tuntud anabaptistide juhti Madalmaades enne 1540, David Jorist (1501 – 1556) alias Johann von Brügget.

Teose alumisel serval on kiri: „VIVITVR INGENIO CETERA MORTIS ERVNT” („Geniaalsus elab edasi, kõik muu on surelik”). Töö esitleb Vermeyenile omast erilist maalimislaadi, kuid kannab ka itaalia maneristlike kunstnike portreestiili mõjutusi. Autor näitab üles sügavat huvi portreteeritava natuuri vastu. Veenvalt annab ta edasi maalitava pinges näoilme ja silmade pehme helgi. Kunstniku peamine tähelepanu on aga suunatud tiheda habeme tekstuuri töötlemisele valgusvarjude kaudu, jättes koloriidi teisejärguliseks. Vaikivat figuuri elustab käte žestikulatsioon: kui mehe üks käsi toetub rahulikult kolbale, on teine suunatud salapärase, kuid käskiva žestiga otse vaatajale. Sellised tööd on tuntud kui vanitas, kus vihjatakse maise elu edevusele ja tühisusele. Kolp kui inimelu kaduvuse kõige selgem sümbol ja portreteeritava kõiketeadev žest panevad vaataja järele mõtlema elu kiire möödumise üle: nii nagu iga portree on vaid peegeldus kunagi elanud inimesest, on ka kolp üksnes vorm kunagi elus olnud peast.

Kuni 5. oktoobrini saab Jan Cornelisz Vermeyeni teost “David Jorise Portree” näha Tallinna Raekojas näitusel „Kunst valitseb“.

Rohkem infot näituse kohta leiab SIIT!