Avaleht Intervjuu Hannes Hermaküla: minu arvates on kõik lapsevanemad, kelle lapsed kasvavad armastavate vanemate kodus, omamoodi kangelased
Hannes Hermaküla: minu arvates on kõik lapsevanemad, kelle lapsed kasvavad armastavate vanemate kodus, omamoodi kangelased

Hannes Hermaküla: minu arvates on kõik lapsevanemad, kelle lapsed kasvavad armastavate vanemate kodus, omamoodi kangelased

2. oktoobril algas isadepäevani kestev kampaania „Meheks sünnitakse, isaks kasvatakse“. Nende nädalate jooksul kutsub MTÜ Lastekaitse Liit koos koostööpartnerite ja tublide eesti isadega nii praeguseid kui ka tulevasi lapsevanemaid mõtisklema isaks kasvamise teemal. Järgneva loo keskmes on Hannes Hermaküla, kelle peres kasvab kaks poega, neist üks Downi sündroomiga.

Kaarel on pere teine laps. Esimene poeg Erik sündis peale kümmet aastat abielu. „Mäletan veel, kuidas paar kuud hiljem lükkasin ta käru mööda lumiseid Nõmme tänavaid ja mõtlesin omaette, et loll, mis sa nii kaua ootasid! Ma oleksin neid kuus tükki tahtnud.“

Teise poja sünd ja uudis Downi sündroomist tõi kaasa sootuks teistsugused emotsioonid: “Muidugi see on kriis. Ühe mehe elus on see vaieldamatult kriis. Ja elu läheb keerulisemaks. Aga samas, maailm läheb suuremaks. Sa näed asju teise nurga alt. Hoopis teise mätta otsast.”

Praeguseks võtab Hannes, kellel seda teise nurga alt ja teise mätta otsast vaatamist selja taga 15 aastat, olukorra ülevaatlikult kokku nii: “Kaarel-poiss on tegelikult täitsa tavaline poiss. No, natukene eriline. Tema maailm on siiras, puhas, seal pole mittemingisugust poliitilist korrektsust. Nägusid ta ei tee, ta teeb nalja,” kirjeldab mees.

Samas ei tee ta mingit saladust sellest, et siia punkti jõudmine on olnud kõike muud kui lihtne. Nii näeb ta puuetega laste vanemates tugevaid ja tasakaalukaid inimesi, kes on valmis oma käised üles käärima ja vaeva nägema, kuna seda vaeva on rohkem kui tavalaste puhul. “Sul on eriline võimalus teist inimest aidata tema keerulises olukorras, sa saad talle tuge pakkuda ja julgustada koos edasi minema, et sinu kätte usaldatud väikse elu eest hoolt kanda. See seob kahte inimest rohkem ühte,” on Hannes veendunud.

Samas on tema arvates omamoodi kangelased kõik lapsevanemad, kelle lapsed kasvavad armastavate vanemate kodus. Ühtlasi usub ta seda, et kui mehe ja naise suhe on paigas, siis on paigas ka suhted lastega.

Kui temalt uurida, mille üle ta uhke on, vastab mees ja kahe poja isa: “Selle üle, et olen koos oma laste emaga 30 aastat elanud ja tahan teist 30 veel elada. Et poistel on kodu täis armastust. Ja et mu 18-aastane poeg on meid alati usaldanud, jagab meiega oma unistusi, rõõme ja muresid. See on väga suur väärtus.“