HOIAME OMA KODUMAAD! President Kaljulaid: Petserimaa Vabadussõja monument on ausammas meie raskelt tulnud iseseisvusele
Meie kohus ei ole täna ainult mäletada langenuid, vaid ka õigustada enda olemasolu oma vabas Eestis, ütles president Kersti Kaljulaid Petserimaa Vabadussõja monumendi avamisel Värskas.
„See monument on mälestussammas kõigile neile, kes nende võidukate hommikute nimel oma eluga riskisid või oma elu andsid. See sammas on ausammas meie vabadusele. Kuid selle samba lugu kõneleb meile ka Eesti ajaloo rasketest aegadest, üksi jäämisest, iseseisvuse kaotamisest ning sellega kaasnenud Vabadussõja kangelaste kohutavast ja keerulisest saatusest võõra okupatsiooni all,“ selgitas president Kaljulaid.
„Need kangelased, kelle nimed siin täna ette loeti, väärivad seda, et hoiame alles oma nii raskesti tulnud iseseisvuse, mille suutsime vereta taastada. Tervitan kõiki meie üksusi kodust kaugel Afganistanis, Iraagis ja Malis. See, mida te teete, on teie kohustus nende langenute ees. Nii, nagu on ka meie diplomaatide igapäevane töö rahvusvahelistes organisatsioonides hoida meie liitlassuhteid ja partnerlust selleks, et langenud ei oleks langenud asjata,“ lisas riigipea.
Mälestusmärke püstitades ja mõeldes minevikule peame meeles pidama ka oma tänast tööd, rõhutas president Kaljulaid. „Siinkohal pöördun kohaletulnud Riigikogu liikmete poole – me vajame kiiret internetti, häid ja korras teid ka siin kauges Eesti nurgas, sest ka nii mälestame ja hoiame hinges seda püha, millele täna mõtleme.“
GoodNews portaal avaldab Presidendi kõne kogu mahus.
Head sõbrad!
„On hommik. Kohmetunult vaatas päike üle puudelatvade ja kadus pilvede taha, nagu ei tahaks ta näha seda, mis oli sündinud tema äraolekul. Kuid pea ajas tuul pilved laiali ja päikene, tõustes kõrgele taevavõlvile, vaatas uhkesti ning naeratades alla ja oli rõõmus ühes oma lastega, kes kurja vaenlase üle, kaitstes oma armast isamaad usus õigusse, oma nõrga lapsejõuga võidu oli saanud, omandades uue pärli ehteks meie võidukroonile.“
Nii meenutas Riia-Pihkva kiviteel 1919. aasta maikuus toimunud võidukale lahingule järgnenud varast hommikut Vabadusristi kavaler Sakala partisanide ridadest Edgar Sarnits.
Seesama, tema poolt kirjeldatud usk armsa isamaa õigusse, aitas meid kogu Vabadussõja vältel. Selles usus andsid Eesti iseseisvuse eest Vabadussõjas oma elu tuhanded, nii meie oma rahvaväe võitlejad kui ka meie liitlased. Eestlased ja venelased, lätlased ja soomlased, britid ja taanlased ning muude rahvaste esindajad.
See monument on mälestussammas kõigile neile, kes nende võidukate hommikute nimel oma eluga riskisid või oma elu andsid. See sammas on ausammas meie vabadusele.
Kuid selle samba lugu kõneleb meile ka Eesti ajaloo rasketest aegadest, üksi jäämisest, iseseisvuse kaotamisest ning sellega kaasnenud Vabadussõja kangelaste kohutavast ja keerulisest saatusest võõra okupatsiooni all. Major Edgar Sarnits arreteeriti siinsamas Värskas 1941. aasta juunikuus ning saadeti Siberi.
Selle samba püstitamise kolmandat katset oleme täna siia kogunenud tunnistama. Nüüd ja lõpuks ometi. Täna on siin meie hulgas inimesi, kes mäletavat eelnenut, kes mäletavad esimest katset. Ma püüan tunda seda, mida nemad võiksid tunda, aga tean, et päriselt ju ei suuda. Ometi on mul hea meel, et olete täna siin meiega. Nii ei jäänud selle samba püstitamine ju hiljaks.
Täna on siin ka neid, kes on meie vabaduse eest saanud seista praeguse iseseisvuse ajal. Mõelgem ka nendele, kes täna siin meiega ei ole. Neile langenuile mõtlen mina igal kevadel, andes välja auastmed Kaitseväe Akadeemia lõpetanud värsketele ohvitseridele, lootes, et neil läheb paremini – nad saavad seista rahu hoidmise eest, seista liitlassuhete püsimise eest. Nad saavad kaitsta kodumaad kodust kaugel. Iga kord palun tugevamaid jõude, et see jääkski nii.
Need kangelased, kelle nimed siin täna ette loeti, väärivad seda, et hoiame alles oma nii raskesti tulnud iseseisvuse, mille suutsime vereta taastada. Tervitan kõiki meie üksusi kodust kaugel Afganistanis, Iraagis ja Malis. See, mida te teete, on teie kohustus nende langenute ees. Nii, nagu on ka meie diplomaatide igapäevane töö rahvusvahelistes organisatsioonides hoida meie liitlassuhteid, meie partnerlust selleks, et langenud ei oleks langenud asjata.
Ma tervitan kokkutulnuid Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratase poolt, kes oleks pidanud olema meiega, aga seisab täna mujal meie väärtuste liidu eest. Ta palus edasi anda ka oma tervitused. See on meie kohus ja me teeme seda iga päev – tema, mina, kõik meie diplomaadid ja sõdurid.
Meie kohus täna ei ole ainult mäletada langenuid, vaid ka õigustada meie enda olemasolu oma vabas Eestis. Sillutada tee tulevikku, mis meie lastele ja lastelastele on turvaline ja kindel. Jah, me peame meeles minevikku, aga teame, et 21. sajand selles geopoliitiliselt seismilises piirkonnas, kus Eesti asub, on keeruline. Ta on keeruline inimese pärast, aga ka looduse pärast. Ja nii peame ka mälestusmärke püstitades ja mõeldes minevikule pidama meeles ka meie tänast tööd. Siinkohal pöördun kohaletulnud Riigikogu liikmete poole – me vajame kiiret internetti, häid ja korras teid ka siin kauges Eesti nurgas, sest ka nii mälestame ja hoiame hinges seda püha, millele täna mõtleme.
Mälestame minevikku ja teeme kõik selleks, et meil oleks turvaline tulevik täna ja iga päev. Meie tulevik on siin, meie noored ja lapsed. Meil on vastutus nende ees mäletada ja vastutus nende ees tegutseda.
Avaldan austust kõigile Eesti vabaduse eest võidelnuile ja neile, kes seda ka täna teevad.
Ma tänan Hõrna Aaret ja teisi Setomaa kogukonna eest seisjaid. Kõiki neid, kes aitasid kaasa ja annetasid selle monumendi sünnile just siin paigas nüüd ja täna.
Aitäh teile!
