INIMKAUBANDUS EESTIS I Märgid, mis viitavad ärakasutamisele ja inimkaubandusele
Maksmata töötasu, liikumisvabaduse piiramine ja ähvardused – see on mitmete Eestisse saabunud välismaalaste karm reaalsus. Taas on alanud hooajatööde ja maasikate korjeaeg ning Eestisse saabub palju välistööjõudu. See aga toob endaga kaasa tööalase ärakasutamise sagenemise ning raskemates olukordades ei puudu ka inimkaubanduse tunnusmärgid. Sotsiaalkindlustusameti juhtivspetsialist inimkaubanduse teemadel Sirle Blumberg sõnas, et olukorra parandamiseks tuleb meil kõigil hoida silmad lahti, sest just sinu naabermaja võivad ehitada väärkoheldud töölised.
Maksmata töötasu, liikumisvabaduse piiramine ja ähvardused – see on mitmete Eestisse saabunud välismaalaste karm reaalsus.
Kuidas jõuab olukord inimkaubanduseni?
Inimkaubandust tuleb mõista kui tõsist ja mitmetahulist kuritegu. See ei tähenda üksnes kellegi müümist või salakaubana üle piiri toomist, vaid hõlmab laiemalt ka tööalast või seksuaalset ärakasutamist. Tihti eelneb inimkaubandusele pettus, sund või ähvardus ning sageli on ohvriteks kolmandate riikide kodanikud.
„Maailmas on inimkaubandus kuritegude sageduselt teisel kohal ning Eestis puudutab see peamiselt võõrtöölisi. Tavapärane stsenaarium näeb ette, et kolmanda riigi kodanik on värvatud Eestisse seaduslikul moel, kuid seejärel satub ta olukorda, kus töötasu ei maksta, tööandja ähvardab riigist väljasaatmisega või nõutakse ebainimlikes tingimustes elamist ning töötamist,“ kirjeldas Blumberg olukorra tõsidust.
Paljud välistöötajad saabuvad Eestisse tõepoolest ametlike dokumentidega, kuid tööandjate pahatahtlikkus viib nad kiirelt ohvri staatusesse. Näiteks puudub paljudel töötajatel kirjalik tööleping. „Lepingu puudumine paneb välistöötaja väga haavatavasse olukorda, sest ilma selleta on väga raske tõendada kokkuleppeid, mis tööandjaga sai tehtud. Meie poole on pöördunud mitmeid ahastuses inimesi, sest probleemide ilmnemisel väidab tööandja, et ei ole oma töötajat mitte kunagi varem näinud. Samal ajal jääb välistöötaja hammasrataste vahele lõksu, sest tema elukoht ja riigis viibimise luba sõltuvad sageli sellest samast tööandjast,“ sõnas ekspert.
Meie poole on pöördunud mitmeid ahastuses inimesi, sest probleemide ilmnemisel väidab tööandja, et ei ole oma töötajat mitte kunagi varem näinud.
Märgid, mis viitavad ärakasutamisele ja inimkaubandusele
Esimeseks ärakasutamise tunnuseks on tihtipeale segadus töötasuga. Kui palk jääb maksmata või makstakse ainult osa rahast, õigustab tööandja seda sageli kuludega elamisele, reisimisele või paberimajandusele. Võõrtöötaja ei pruugi seejuures isegi aru saada, et teda petetakse või ei julge ta oma õiguste eest seista. Tööandja seisukohalt on kasulik hoida inimest teadmatuses või hirmul, et säilitada kontroll.
Tõsiseks ohumärgiks on ka see, kui töölised on sunnitud elama väga halbades tingimustes, näiteks ehitusjärgus hoonetes, ilma elektri ja veeta. Sirle Blumbergi sõnul on tänavapildis näha nii mõnegi uusarenduse akendel rippumas rätikuid või pesu, mis võib viidata ärakasutamisele. „Kuigi enne tööle asumist lubab tööandja kolmanda riigi kodanikule korralikku elamiskohta, siis ei ole harv juhus, kus inimesed on sunnitud magama autos või elavad mitmekesi ühes ruumis, kus puuduvad privaatsus ja hügieen. Veelgi jõhkramad on juhtumid, kus pooleliolevast hoonest paistavad madratsid või rätikud, viidates ebainimlikele elamistingimustele, millega võõrtöölisi sunnitakse leppima.“
Ohvriabi seaduse järgi eristatakse kahte tüüpi abivajajaid. Inimkaubanduse ohvriks loetakse inimest, kelle juhtumi kohta on alustatud kriminaalmenetlus. Võimalik inimkaubanduse ohver on aga inimene, kes on kas ise pöördunud sotsiaalkindlustusameti inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõuandeliinile (6607320) või kelle kohta on sotsiaalkindlustusametile teada andnud uurimisasutus, prokuratuur või inimkaubanduse ohvreid abistav organisatsioon, isegi kui ametlikku menetlust veel ei ole või see on toimunud teises riigis. Mõlemal juhul on inimesel õigus saada riigi poolt nõustamist, tuge ja kaitset.
Kuidas aidata ja kuhu pöörduda?
„Välistööjõu ärakasutamine ei ole kusagil kaugel toimuv probleem, see võib aset leida meie endi kodulinna hoovides, põldudel ja ehitusplatsidel,“ nentis Blumberg. Tavakodanik ei pea olukorra lahendamiseks ise sekkuma. Piisab sellest, kui märkad midagi kahtlast, näiteks näed, et töötajad elavad ebatavalistes tingimustes või on nende töötunnid ebainimlikult pikad ja edastad selle info politseile või sotsiaalkindlustusametile. Seda saab teha telefoni, kirja või meili teel ning teavitaja isikut ei seota juhtumiga. Inimesed, kes kahtlustavad, et keegi võib olla inimkaubanduse ohver, võivad võtta ühendust sotsiaalkindlustusameti nõuandeliiniga.
Sotsiaalkindlustusamet pakub inimkaubanduse ohvritele vastavalt nende vajadustele erinevaid tugiteenuseid. Abi hulka kuuluvad turvaline majutus, toitlustus, psühholoogiline ja juriidiline nõustamine, suhtlemisabi ametiasutustega, tervishoiuteenused, tõlketeenus ning vajadusel ka tugiisik. Kõik teenused on ohvri jaoks tasuta ning neid osutatakse konfidentsiaalselt.
- Lisateavet ja abi saab tööpäeviti sotsiaalkindlustusameti inimkaubanduse nõuandeliinilt telefonil 660 7320. Rohkem infot välismaalaste ärakasutamisest leiab leheküljel rights.ee.
