INIMLIKUST JA JUMALIKUST ARMASTUSEST! Jan Massysel oli eriline huvi naiseliku vormi edasiandmise vastu

Jan Massys oli ühe esimese ja olulisima Antwerpeni koolkonna kunstniku Quentin Massyse poeg. Antwerpeni maalikunstnike gildi õpipoiste nimekirjas ta puudub, kuna teda ilmselt õpetas isa, kes gildi liikmena ei pidanud omaenda last registreerima. Pärast isa surma 1531. aastal Antwerpenis sai Janist sõltumatu meister. 1538. aastal abiellus ta Anna van Tuyltiga. 1544. aastal kahtlustati teda ketserluses ning kunstnik saadeti pagendusse. Jan ei naasnud Antwerpenisse enne 1555. aastat, kusjuures tema arvatavaid asukohti eksiili ajal on püütud tulutult oletada. Kunstniku väljasaatmise eelsest ajast ei ole säilinud ühtki dateeritud ega dokumenteeritud tööd. Võimatu on luua kindlat pilti tema varajasest stiilist ning mõjudest, mis teda eksiilis saatsid, kui välja arvata tema isa laadi loogiline mõju kunstnikule. On pakutud, et kodumaalt eemal olles viibis Jan Itaalias ning ka Prantsusmaal ‒ tema küpsetes töödes on kindlalt näha Fontainebleau koolkonna mõjusid. Kunstniku ainus dateeritud töö eksiiliajast on 1552. aastal maalitud ülimalt itaaliapärane „Madonna ja laps” Palazzo Biancos Genovas. Autori „teisest Antwerpeni perioodist” pärit hilisemad maalid on juba dateeritud, hõlbustades Jan Massyse loomingu arengusuundade ja positsiooni mõistmist Antwerpeni kunstnike hulgas.

Jan Massysel oli eriline huvi naiseliku vormi edasiandmise vastu ning teda teatakse eelkõige kui suurte ja rohkete ehetega kaetud poolaktide maalijat, kelle tegelased kehastusid Susannaks, Juuditiks, Veenuseks, Loti tütardeks või Helduse võrdkujuks. Kunstniku kangelased on paigutatud istuma või seisma stiliseeritud paleede, balustraadide ja eksootiliste luksuslike paikade foonile, nagu siinne Helduse figuur palmipuu ees.

Helduse teema lubas Massysel käsitleda maneristlikku vormide dünaamilise läbipõimumise reeglit, olgugi et ta ei saanud kunagi üle eelmise põlvkonna figuuride pooside jäikusest ning tema sile, emaililaadne tehnika jäi alati tema isa omaks. Massyse Helduse võrdkuju on nähtud inspireerituna Itaalia klassikalistest vormidest nagu näiteks Andrea Solario „Madonna lapsega”, mille koopia asub Londonis National Gallerys või pisut väiksem, aga väga sarnane Palazzo Biancos Genovas asuv Helduse võrdkuju, mida on seostatud Raphaeli „Madonna dell’Impannataga” Palazzo Pittis Firenzes.

Kristlik Helduse võrdkuju on osa kristlikust ikonograafiast, vähemalt alates renessansiajast. Selle allegooria keskmes on inimliku ja jumaliku armastuse vastandlikud aspektid. Esimene neist illustreerib maise inimliku armastuse haprust ning teine jumaliku armastuse surematut heldust. Vastureformatsiooni ajal peeti kauni naise imetavat kuju kahtlemata Helduse või Armastuse sümboliks. Naine võis aga personifitseeritult sümboliseerida ka roomakatoliku kirikut ning tema laps inimhinge ihalemas spirituaalse toidu järele, mida suutsid pakkuda vaid kiriku sakramendid. See oli vaieldamatult kõnekas katoliiklik doktriin, mille enamik protestantlikke usulahke tagasi lükkas.

Jan Massyse tööd on eksponeeritud paljudes muuseumites üle maailma, sealhulgas Dallas Museum of Art, Texas, USA; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Museum of Fine Arts, Boston, Massachusetts, USA; Norton Simon Museum, Pasadena, California, USA; Palazzo Bianco, Genova, Itaalia; Nationalmuseum, Stockholm, Rootsi.

Kuni 5. oktoobrini saab Jan Massyse teost “Helduse Allegooria” näha Tallinna Raekojas näitusel „Kunst valitseb“.

Rohkem infot näituse kohta leiab SIIT!