Avaleht Kultuur INTERVJUU I Larry Rodriguez: otsin alati muusikat ja helisid, mis tõmbavad hinge tagasi sisemaailma
INTERVJUU I Larry Rodriguez: otsin alati muusikat ja helisid, mis tõmbavad hinge tagasi sisemaailma

INTERVJUU I Larry Rodriguez: otsin alati muusikat ja helisid, mis tõmbavad hinge tagasi sisemaailma

Hiljuti Pärnu Linnagaleriis esines Steve Vanoni kureeritud Diverse Universe Performance Festivali sündmusel mitmete Euroopa ja USA tegevuskunsti tipptegijate seas legendaarne Sacramanto helijumal Larry Rodriguez aka DJ Larry või The Flower Vato.

Foto: Elise Ellermaa

Inimese jaoks, kelle jaoks muusikaarmastus on passiivne tegevus, võib indiaani ja mehhiko sugemetega Larry Rodriguez olla päris hirmutav tegelane. Ta pole mitte ainult lasknud USA Lääneranniku klubides juba 20 aastat oma metsikult populaarseid biite, vaid ta on pakkunud soundtrackke kogu Sacramento underground ja mainstream subkultuuridele oma hullumeelse plaadikogu ja entsüklopeedilise muusika sõnavaraga.

Võib-olla kõige muljetavaldavam on, et ta on sellel teel käinud suurema osa oma elust, nagu lahe nooruk John Hughesi filmides. “Olin keskkoolis see kutt, kes varjas alati buumboksi oma raamatukotis juhuks, kui lõunasöögi ajal peaks toimuma mõni breigilahing,” räägib Rodriguez.

16-aastasena maandus ta kogukonna raadiojaamas tehes saadet nimega Soul Sauce, kus ta mängis plaate, millest temast kaks korda vanemad inimesedki polnud midagi kuulnud: jazz, funk, ladina groovid, reggae ning rahvusvahelised jämmid Aafrikast  ja Brasiiliast. Ta saavutas tuntuse DJtades Jerry Perry legendaarsetes klubides Vortex ja Cattle Club, ja tema tõeline tähetund saabus, kui ta kutsuti vedama kuulsa Press Club’i  Dance Party’t.

“1996. aasta uusaastaõhtul chillisin oma pööningul, kuulasin plaate, kui [mu vend] Mike helistab The Lofti peolt,” meenutab Rodriguez. “Ta käskis mul tuua funki- ja souli, sest nood seal tantsisid Billy Idoli ja Duran Durani singlite järgi. Nii, et ma ilmun kohale, viskan sisse James Browni “Jungle Groove” ja kogu saal hakkab hüppama. Ülejäänud öö oli juba legend. Hommikul helistas Old Ironside’I Marla Kanelos, kas ma tahan järgmisest pühapäevast alustada iganädalase tantsuõhtute sarjaga . Just nii sündis Sacramento Pressiklubi Dance Party. ”

Sellest ajast alates on ta Sacramento Dj-leeki hoidnud ja edasi kandnud. DJ-d Davise raadjojaamas KDVS-is, tantsuõhtuid võõrustades ja tehes isegi pulmi ja juubileume.

Iga kord, kui jooksed kokku Larry Rodrigueziga, ei saa sa jätta imestamata, kui sügav on tema armastus muusika vastu. Tema entusiasm on nii nakkav, et raske on jääda sellest joovastumata.

Esiteks: kui kõik, kes seda artiklit loevad, oleksid meiega teie elutoas, siis millise plaadi te peale paneksite?

“Paistab, et paar esimest plaati, mida me kuulame, on Bent City by Phil Yost, Plastic Ono Band by Yoko Ono, America Eats Its Young by Funkadelic ja Modern Journal of Popular Savagery by Porest.”

Kui te seda ei tee, rääkige mulle natuke sellest, kes te olete, kuidas te siin alguse saite ja siia lõpuks sattusite?

“Kuigi tegelesin teismelisena hip-hop-kultuuriga, kuulasin ka KDVS-i, kus ma olen nüüd viimase 13 aasta jooksul saateid korraldanud. KDVS avas mu meele paljudele muusikatüüpidele. Nad polnud esimesed kohalikud raadiojaamad, kus mängis Grandmaster Flash, The Jonzun Crew ja Afrika Bambaataa, aga DJ-d segasid seda seda kõike pungi, new wave, reggae ja muu sellisega. Olin võetud.

Umbes sel ajal oli post-punkist ja new wave tantsust huvitatud teismeliste jaoks suurepärane koht 15. ja C tänava lähedal Jerry Perry Vortograph Center [The Vortex]. Terve tuba lõhnas nelgi järgi, mis oli minu arvates üsna eksootiline ja just seal kohtasin esimest korda DJ-sid Dave Mier ja Danny O’Grady, kes olid piisavalt lahedad, et lasid mind DJ-boksis piiluda ja nende plaate vaadata, kuidas seda muusikat tehti. Mind tõesti huvitas DJ töö, kuid mind heidutas tol hetkel see, kui kallis see kõik materiaalselt oli.

Jerry Perry lasi mul esimest korda 1989. aasta paiku ja edasi 1990ndate jooksul oma Cattle Clubis mitu korda bändide vahel plaate keerutada, kuid alles 1997. aasta alguses hakkasin seal regulaarselt mängima.

Milline on tüüpiline päev Larry Rodriguezi elus?

Minu jaoks on tüüpiline päev pidevalt enda muusikakollektsiooni laialilaotamine ja arhiveerimine. See on täiskohaga raamatukoguhoidja töö, mis kunagi ei lõpe. Samuti veedan vähemalt 30 tundi nädalas uue ja vana muusika uurimisel ja avastamisel, olgu siis plaadipoodides, kirbuturgudel, second-hand’ides või  veebis.

YouTube on suurepärane koht enda harimiseks ja igasuguse muusika avastamiseks – see on sügav kaev. Nii on ka KDVS-i raamatukoguga. Võin sinna minna nimekirjaga 10-st asjadest, mida tahan otsida ja kulutada seal kuus kuni seitse tundi, leides üha uut muusikat.

Olen Lääneranniku voolavat muusikamaastikku aastate jooksul seda täiel rinnal nautinud. Näib, nagu iga 10 aasta tagant ilmub täiesti uus ansamblite renessanss, mis muudab selle skeene taas huvitavaks.

Milline on teie side Eestiga?

Leidsin tee Eestisse Al Paldroki ja Taje Trossi kaudu, kes on Non Grata rahvusvahelise kunstiliikumise kaks peamist komponenti. Olen nendega kohtunud Steve Vanoni kaudu, kes tõi nad meie Põhja-Californias asuvasse Horse Cow kunstikommuuni 2006 ja olen nendega sellest ajast alates koostööd teinud.

Mis teid noise muusikas ja heliloomingus erutab?

Ma ei kuula noise muusikat nii palju kui mulle meeldib selle loomine, haha! Minu tähelepanu köidab tegelikult looduse, eriti loomade, salvestamine. Mulle meeldib kuulata oma tüdruksõbra kassi, Bambi õrnalt nurruvast  kehast lähtuvad vibratsiooni tekitavaid helisid. Seda kuuldes ja tunnetades koged teatud rahulikku lohutust. Selle ime jäädvustamiseks on mul kavas leida sobiv salvestustehnika. Mulle meeldib ka sadade kärnkonnade krooksumine öösel. Ma kasutan selle salvestust oma mobiiltelefoni helinana peamiselt seetõttu, et sellel on meeldiv maapealne toon erinevalt elektroonilistest helidest, mis on loodud märku andma ja ehmatama. Ma armastan huntide ulgumist, kui poiss, kes kasvas üles Payómkawichumi hõimu indiaanireservuaaris Lõuna-California kõrbes, suikusin igal õhtul kaugelt kõlavate koiottide häälte saatel. See on nagu meie esivanemate hällilaul, mis meid unne juhatab.

Kuidas on see ühendatud teie maailmapildiga?

Otsin alati muusikat ja helisid, endalt või teistelt, mis tõmbavad su hinge tagasi sisemaailma, mis loob ühenduse meie vaimuga. Minu muusikaline võime on piiratud, kuid olen suutnud seda piirangut ületada tsoneerides helisid, mis loovad mineviku ja tuleviku energiaid ning viivad need oleviku hetke sisemisse tunnetamisse. Arusaam, et muusika ja heli saavad seda teha, tekkis minus esimest korda, kui nägin Tuva ansamblit, Huun Huur Tu esinemist 25 aastat tagasi. Praegu olen Norra saami laulja Marita Isobel Solbergi loomingust väga vaimustatud. Kohtasin teda siinsamas Diverse Universe Performance Festivalil. Ta väljendab tõelise essentsi olemust kogu oma muusikas ja kunstis, selles on väga vaistlik šamanistlik kvaliteet ja ma arvan, et kõik kunstnikud peaksid selle oleku poole püüdlema, hoolimata sellest, millist eetikat meie ühiskond parasjagu järgib.

Kui kaasaegne maailm hindaks teadmiste ja olemise tähtsust, suhestuks inimkond üksteisega põhjalikumal viisil ja selles hullumeelses maailmas oleks rohkem rahu.

Erki Põld

Richard St. Ofle

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga