INTERVJUU I Nõustaja Maire Püss: hoolime üksteisest ja näitame seda ka välja

Jõgevamaa nõustamiskeskuse eesvedaja Maire Püss rääkis usutluses Heade Uudiste portaalile, millistel põhjustel tuleks koroonaviiruse puhangust tingitud olukorras kindlasti pöörduda psühholoogi või nõustaja poole.

Piisavalt on selgitatud, milise tervisliku seisundiga peaks inimene koroonaviiruse ohtu arvestades pöörduma arsti poole, millal oleks aga kindlasti vaja nõu ja abi küsida nõustajalt, psühholoogilt?

Psühholoogi või nõustaja jutule tuleks pöörduda kindlasti siis, kui peres keegi hakkab käituma eelnevast kardinaalselt erinevalt. Igal perel on oma väljakujunenud suhtlemisstiil, tavad ja rituaalid.

Kui märkate, et lähedane on näiteks pidevas pinges, tema söömisharjumused on muutunud, und ei ole, pidevalt väsinud, kuri või närviline, keeldub korterist või majast väljumast, õue minemast, loeb päev läbi arvutist või telefonist viirust puudutavat infot ja vaatab samal teemal saateid, on päeva jooksul pidevalt häiritud mingitest olukordadest, mis varem tundusid normaalsed, siis need on märgid, mida tasuks tähele panna. Siis tasuks võtta ühendust kas kriistelefoniga 1247 või psühholoogide/nõustajatega oma piirkonnas.

Kui nende sümptomitega inimene ise ei pöördu nõustaja juurde vastuvõtule, siis tuleks pöörduda lähikondsetel, et abi saada, kuidas sellise inimesega ühe katuse all elada.

Siia juurde võib lisada ka vägivalla all kannatajad või vägivalda kogenud inimesed, kes võiks psühholoogi/nõustaja juurde pöörduda, sest vägivalla kogemine tekitab stressi ning pikas perspektiivis depressiooni, mis on pikaajalise raviga haiguslik seisund.

Kas peredes ja kogukondades ollakse üksteise vastu mõistvamad ja abivalmivad või on oht et agressiivsus veelgi suureneb ja igaüks võitleb ennekõike enda eest? 

Ennekõike tasub säilitada kaine mõistus. Kui see hästi ei õnnestu, siis tuleb rahulikus olekus läbi mõelda, millised võiksid olla minu sammud olukorras, kus tunded püüavad hakata käitumist suunama.

Milline on üldiselt minu käitumine ja milline on käitumine paanikaolukorras. Rahulikult läbi mõeldes ja ettevalmistudes õnnestub koostada kava, mida paanika tekkidse kasutada. Nii on võimalik raskemaid olukordi juba eos vältida.

Käitumine oleneb kindlasti peredes sellest, milline see pere oma eelneval rahulikul perioodil on olnud ja kas selles peres oli juba eelnevalt pingeid. Kuna inimesed on erinevad, siis ka käitumine on erinev. Mõned inimesed on kriisis rahulikumad, mõned tarduvad, mõned paanitsevad. Praegu on olukord, mida mõned inimesed pole ehk kunagi läbi elanud, pole olnud peres kriise. See võib anda hoopis teise pildi inimestest ja perest üldisemalt. Positiivne on see, et raskustes õpitakse teise inimese kohta uusi asju, saadakse uusi teadmisi, mida varem ei olnud, õpitakse koos olema ja toimetama.

Agressiivsust tekitab ehk näiteks see olukord, kui inimene on väga introvertne, vajab rohkem üksiolemise aega, kuid praegu ollakse päevi või isegi nädalaid koos kodus ja väikses korteris ei ole üksiolemist nii palju võimalik nautida. Kindlasti tuleks loobuda praeguses olukorras alkoholi tarbimisest, sest vägivald peresuhetes algab väga tihti alkoholi tarbides.

Mida soovitate lapsevanematele eriolukorra selgitamiseks lastele?

Praegune olukord on keeruline selles mõttes, et meil puudub info, kui kaua kriisiolukord kestab. Igasugune teadmatus on keeruline taluda. Lastega tuleb võtta aega ja arutada, millised on pere võimalused ja kuidas raske aeg üle elada. Mida iga pereliige saab teha, et koos olemine oleks võimalikult turvaline ja tore, nauditav. Lastele tuleb selgitada viiruse nakkumisega seotud ohte. Rääkida käte pesemisest ja lähikokkupuute vältimisest on üks teema, teine oluline asi on koos teiste lastega mängimine, mida praegusel hetkel teha ei tohiks. Lastel on komme koguneda ja seda tuleb praeguses olukorras vältida, et viiruse levik peatuks.

Vanureid peetakse koroonaviirusesse nakatamise suhtes riskigrupiks. On nad seda ka psühholoogilises mõttes?

Paljud vanemad inimesed on üksikud. Neil võib olla vähem suhtlust ja rohkem hirme. Psühholoogilises mõttes on nad samuti väga haavatavad. Lisaks on vanemad inimesed eriti altid erinevate kuulduste põhjal tegutsema.

Aga linnas poes käies olen ise märganud, et vanemad inimesed ei hoia eriliselt ennast teistest eemale, ei kasuta kaupluses desinfitseerimisvahendeid. Ka tundub, et vanemaid inimesi liigub linnas rohkem ringi kui nooremaid inimesi. Paistab, et vanem kontingent ei käitu ohtusid vältival moel nagu riskirühmale ette nähtud.

Kas maal ja linnas on kriisiga toime tulemisel ka erinevusi?

Maal oma majas on mõneti lihtsam toime tulla, saab oma koduseid toimetusi teha, ilusat kevadilma nautida. On olemas oma köögiviljatagavara.

Linnainimene sõltub paljuski kaupluses saadavast, nelja seina vahel raske kaua istuda, tahaks ringi liikuda. Saab jalutama minna, aga siis on risk inimestega kokku puutumiseks. Loodetavasti muidugi haiged inimesed püsivad kodus. Samas on keeruline teada, kas ma olen viiruse kandja või mitte.

Milliseid isiklikke kogemusi soovitaksite eriolukorra ajal rakendada?

Nautige terve olemist, päikest ja värsket õhku, tehke aiatööd. Tehke oma pikka aega tegemata olnud toimetusi ja kiitke ennast selle eest, kui need tööd tehtud saavad!

Olge perega koos või kui olete ka üksi, siis käige jalutamas, lugege head raamatut, vaadake sisukat filmi ja otsige üldse endale kõikvõimalikku tegevust, mis Teid kaasa haarab.

Mõelge positiivsete asjade peale. Rääkige telefoni teel või interneti kaudu oma lähedaste ja sõpradega, ka nendega, kellest pole pikka aega kuulnud.

Hoolime üksteisest ja näitame seda ka välja!

Nii on võimalik keeruline aeg üle elada.

Usutles: Jaan-Ivo Lukas