JAAK JOHANSON: See, kes osutub meistriks või kellele on antud talent, ei ole kellegi enda kätes
Avaldame jõulukuul ristsõnaväljaande Suured Ruudud intervjuud Eesti eeskujudega. Need on inimesed, keda me hindame, keda armastame ja kellest me siiralt huvitume. Esimeseks persooniks, kes oma hinge lugejaile veidi avab, on oma rõõmsameelsusega alati eeskujuks olev Jaak Johanson.
Sinust on jäänud mulje, et oled alati õnnelik. On laul rõõmus või kurb, ikka on hea laulda. Samas öeldakse, et kõik väärt asjad sünnivad läbi kannatuste. Oled sellist kannatust ka tundnud?
Soov kangekaelselt rõõmus olla on üsna põnnipõlvest teadvustatud asi. Me oleme pärit perest, kus ema-isa laulsid üliõpilaskoorides. Isa peres Tarvastus oli eriti loomupärane, et lauldi ja mängiti pilli. Vanaema läks üldse sellepärast mehele, et Sepa Ants niimoodi laulis. Isa juhatas 16aastaselt Viljandi meeskoori. Miks ma seda räägin? Aga vat sellepärast, et lapsest peale jäi sisse, et laulmine on rõõmus, nagu näiteks sünnipäevadel. Ja mitte selline joomane. Võeti napsi küll, aga isa sõpradega laulis kvartetti. Nad olid tudengipõlves sama populaarsed kui Eesti Raadio kvartett. Eriti Tartus. Seal oldi ikka täielik legend.
Ja pilt, mis sellest lapsepõlvest jäi, on väga rõõmus ja loomulik.
Minu jaoks ei olnud selles kõiges midagi erilist. Hiljem koolis ja poistekooris hakkas tasapisi selguma, et see pole üldse nii loomulik. Ja see oli hämming! Eriti muusikahariduse puhul. Muusikaharidus on selles mõttes nagu nina kaudu pimesoole opereerimine! Minu arust on läänes muusikasse suhtumise, muusikahariduse ja üldse selle kultuuriga midagi väga viltu. Just see, et laulmine on tehtud nii eriliseks, nagu tegeleksid sellega ainult väljavalitud. Ja teiselt poolt on see „muusikalise teenuse“ teema.
Kui omaks nõukaaegset topeltmoraali, siis oleks ju lahe teha nii, et ühes kohas osutad muusikalist teenust ja teises kohas laulad päriselt ka. Aga see vahe kaob õudselt kergesti käest ära. Ja see on see kannatuse koht.
Nõukaajal sai kogetud ka väga ehedaid asju. Mina sattusin Pegasuse kohvikusse 4aastaselt ja Kuku Klubisse 5aastaselt. Olen näinud purjus Kaarel Irdi Heliloo-jate Maja aknast poolest kehast väljas karjumas partei keskkomitee peale ja Lea Tormist teda üritamas ülikondapidi tagasi rebida. Nägin seda ehedust ja metsikust ning kuidas see siis tolleaegses ajakirjan-duses ametlikult peegeldus.
Aga ka Bob Dylan ütleb, et „Behind every beautiful thing there’s been some kind of pain …“
Nii on meil nende Mardi lauludega meie plaadil „Külm“. Ta enda puhul on asi väga huvitav. Selles mõttes, et tal endal on reaalselt olnud täielik kollaps, meeletult raske aeg elus. Sellepärast me nii kaua ei tahtnudki salvestada, et nende asjadega on väga kahtlane lugu. Kannatusega seltsis liugulaskmine võib sul endal ühel hetkel väga kergesti jalad alt lõigata ja võid muutuda iseenda paroodiaks. Nii juhtub sageli nende lihtsate laulude ja lihtsate lauljatega. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, aga siin ei saa midagi ette heita, sest see võib su endaga juhtuda. Minul on alati see ohutunne olnud.
Kas oled lubanud kunagi endale luksust iseendas midagi oma kuulajaskonnale ette heita? Näiteks pinnapealsust.
Kätt südamele pannes, instinktiivselt võib-olla mingitel momentidel. Vendadega koos ehk mitte, aga näiteks selliste ühisprojektidega nagu Eesti Keeled, mis oli tundlik kammermuusika. Ja jälle võõrandumise pinnalt – kui sind kutsutakse olukordadesse, kus seda, mida sa teed, tegelikult nii väga ei tahetagi.
Nagu oli Juhan Viidingu viimane avalik esinemine. Ta kutsuti koos oma tudengitega esinema mingi panga jõulupeole. Oli 1994. aasta lõpp. Tohutu pangapidu – verivorstid, viinamarjad, šampus pritsib kõigil ninast välja. Samas loetakse eesti luule klassikat. Juhan loeb oma asju ja mitte keegi ei kuula! Juhan lähenes sel ajal viiekümnele, kuhu ta ei jõudnudki, ja temale oli see väljakannatamatu. Sellist haavumist on mul endal ka olnud.
Kelleks te nüüd olete saanud? Kas Mardi laulude plaadi valmimisega on Johansonidel nüüd mingi ring täis saanud, kus kõik olulised asjad on ära tehtud?
Seda küll ette ei oska öelda. Antsu-Mardiga tegime esimese bändi 1965. aastal, kui laulsime nende väljamõeldud shongri keeles. Ja sellega sai minu jaoks see bändi asi läbi põetud. Ants tegi küll koolikaaslastega bändi, mis isegi läbi lõi – Kapell oli selline teatud kantri-shmanti. Mina ei teinud elektrikitarribändi üldse. „Kitarre käes ja mantel üle õla,“, mis oli 60ndatest jäänud, juhtis ikka rohkem rahvalaulu poole. Kõigepealt hakkasime Mardiga kahekesi uuesti peale. Ta oli viiulit õppinud ja mängis kitarri nagu kuidagi käsikaudu, nii nagu tal tuli. Kuna Mart oli loomulikult musikaalne ja loomulikult andekas, ega me siis proovi eriti teinudki. Sel ajal ei olnud see kõik nii pretensioonikas ja nii palju raha polnud asjasse segatud. Laulud sündisid vahel otse kontserdil. Ülikooli aulas tegin kolm uut laulu ja Mart tuli kohe kaasa, ilma et ta oleks neid kuulnudki … Mingis mõttes oli see nagu muusikaline naivism ja mingis mõttes me tegime seda isegi siis juba teadlikult. Soov oli jääda eheduse juurde ja mitte rafineeruda, kas või kiusu pärast tõestada, et laulu teha ja seda eestlaulda on tegelikult lihtne ja seda võib igaüks teha. See on salapärane, võib olla kurb ja võib olla sügav, aga mingis mõttes on see alati rõõmus. See toob esile vabaduse-lootuse, mis inimeses on.
Kui me mingil hetkel Kärdi ja Antsu juurde kutsusime, otsustasime, et ei nimeta end mingil juhul pereansambliks, vaid oleme lihtsalt õde ja vennad, kes laulavad. Seda sellepärast, et Eestis oli nii vähe suu-ri peresid ning perekammajaa nõukogude meedias oli täiesti totter ja väljakanna-tamatu. Meie perekond oli nagu mingi näidiseksemplar – neli last. Tohutu saavu-tus, eks ole? Vanaisa peres oli kümme!
Nüüdseks ilmunud plaadiga „Külm“ ei ole nii, et vennad on metsikult pinguta-nud, 12 aastat plaati teinud ja nüüd see siis tuli! See on tegelikult ju pooleteist päeva-ga sisse mängitud must materjal, millest Paul Pihlak tegi plaadi, mis juhuslikult osutus õigel hetkel õiges ajas õigeks asjaks.
Aga meie puhul see võib niimoodi toimida, sellepärast, et see on nagu naivism või primitivism. Olgugi, et on maneristlik. Aga ma usun, et sellised mehed nagu Oad või Kondas – ega nad nii väga ühemõtteliselt naiivsed primitivistid olnud. See ongi pigem lääne kultuuris see pelgupaiga otsimine, püüd vaimuelu säilitada vormi kõrvaleviskamise hinna-ga. Ja eelkõige tõestada endale ja teistele, et on väga lihtne keelduda rafineeru-misest ning end toote- ja formaadi-põhisuse silmusest välja libistada.
Mul on alati tohutu tarvidus inimestele väljendada mitte enda tähtsust, vaid et kõik võivad seda teha. See, kes osutub meistriks või kellele on antud talent, ei ole kellegi enda kätes – see selgub niikuinii, kes on prohvet, kes on laulik või kes on märter. Seda ei saa keegi ise teha, seda ei saa kellelegi õpetada. Sellepärast peavad need asjad olema väga avatud.
On põhilisi traumasid, kui lapsele öeldakse, et sul ei tule välja, ära sina nüüd laula. Inimene ei julgegi siis laulda ja muusika jääb talle kaugeks. Pärimus- ja põliskultuurides nii ei ole – rahvakultuur, kõrgkultuur ja elitaarkultuur on sujuvalt seotud ja toituvad üksteisest.
Sellepärast on meil soov jääda lihtsuse piiri peale, et julgustada teisi ja iseennast, mitte muutuda tähtsaks, mitte muutuda tooteks, mitte muutuda formaadiks ja samas kuidagi püüda kõrvale põigelda sellest, et sellest lihtsusest ei tehtaks
kuidagi omaette numbrit.
Usutles Mati Palmet
Avaldatud ristsõnaväljaandes Suured Ruudud– jaanuar 2013
Kõik ristsõnaväljaande Suured Ruudud intervjuud leiab SIIT!
