Jõgevamaa aasta ema Karina Kaarepere: Eestimaa pered vajaksid kõige rohkem aega üksteise jaoks

Puurmani mõisahoones toimunud Jõgevamaa maavanema Viktor Svjatõsevi ja Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimehe Enn Kure vastuvõtul erinevatest valdadest ja linnadest esitatud Jõgevamaa aasta ema 2014 aunimetuse nominentidele, tunnistati selle tiitli saajaks nelja lapse ema ja kahe lapse vanaema Karina Kaarepere, kes on Härjanurmes asuva Saarevälja talu perenaine. Ta töötab Siimusti lastekodus Metsatareke ja tegeleb maaelu edendamisega, kuuludes nii Jõgevamaa Kodukandi ühenduse, Jõgevamaa Koostöökoja kui ka Härjanurme Maarahva Seltsi juhatusse.

Missugused olid esimesed mõtted ja emotsioonid, kui teid kuulutati Jõgevamaa aasta emaks?

Üllatus oli suur – käed värisesid ja jalad olid nõrgad. Seda ei osanud küll oodata. Aga arvan, et see on auväärseim amet ja selle eest tunnustust saada on suur au.

Nüüdseks on teie pojad juba täiskasvanud, tütar varsti gümnaasiumi lõpetamas. Kuivõrd on neid tulnud lapsena õpetada-suunata? Või on nad pigem ise täiskasvanuks saades teist eeskuju võtnud?

Kui peres on neli last, talu suure majapidamisega ja kõigil veel ka oma ühiskondlikud ülesanded, ega siis tõesti kasvatamisele mõelda palju ei jõua.Lihtsalt elad ja teed kõike südamega ja küll siis sellest midagi ka teistele külge jääb.

Kuidas teist sai Siimusti lastekodu Metsatareke kasvataja?

Lastekodusse kutsus mind seitse aastat tagasi seal töötav sõbranna, kuna seal parasjagu vajati kasvatajat. Kahtlesin kaua ja kui tollane juhataja Marika Tekkel ise helistas ja palus, otsustasin siiski kohale minna. Ja olen neile väga tänulik, sest see on enamuses tõesti töö, mis mulle rahuldust pakub.

Millises vanuses lapsed elavad selles asutuses, millise panuse saate teie anda nende tänasele ja ehk ka tulevasele elule?

Kuna lastekodus on igas vanuses lapsi, siis pean end arendama paljudes suundades, et suudaksin neile kõigile midagi anda. Ja usun,et ka neid kasvatan ma eelkõige enda tegemiste ja eeskujuga ning olen õnnelik, kui neile sellest midagigi külge jääb.

Teie Puurmani vallas asuvale kodutalule lähim suurem koht on Saduküla. Kuidas kulgeb elu selles paigas? Millised on võimalused täiskasvanutel ja lastel vaba aega veeta? Kas näeb ka noori emasid lapsevankritega? 

Sadukülas kulgeb elu tasapisi. Meie Härjanurme Maarahva Seltsiga püüame korrastada vana koolimaja piirkonna inimeste jaoks, veame käsitööringi ja teeme muid inimesi huvitavaid tegevusi. Piirkonda on kolinud ka noori perekondi ja näeb liikumas ka lapsevankreid.Nii oma seltsi kui Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse juhatuses saan olla tänu sellele, et mu pere on mu tegevusi alati toetanud ja ka üritustel tihti kaasalööja olnud.

Milline on on teie roll Jõgevamaa Koostöökojas?

Jõgevamaa Koostöökoja juhatuses olen selle algaastatest alates. Olime Jõgevamaa Kodukandi Ühendusega selle asutamise algatajad. Jõgevamaal ringi sõites ja tagasi mõeldes neile aastatele, on tore tõdeda, kui palju on maakond selle rahaga arenenud ja kui palju toredaid üritusi on korraldatud. Uus strateegia annab lootust kõige selle jätkumiseks.

Mida Eestimaa emad ja pered praegu kõige rohkem vajaksid?

Arvan, et Eestimaa pered vajaksid kõige rohkem aega üksteise jaoks. Aga on ju teada, et paljude vanemate enamus aega kulub sellele, et peredele elatist teenida. See on kurb.
   
Usutles Jaan-Ivo Lukas