Avaleht Kunst Kai Kaljo pani Kunstiaknale näituse “Eksperimendid mikrokosmosega“
Kai Kaljo pani Kunstiaknale näituse “Eksperimendid mikrokosmosega“

Kai Kaljo pani Kunstiaknale näituse “Eksperimendid mikrokosmosega“

Kai Kaljo pani vanalinnas tegutseva kunstigalerii Kunstiaken näituseaknale klaastaldrikute näituse „Eksperimendid mikrokosmosega“, mis on 8. Tallinna Rakenduskunstitriennaali satelliitnäitus.

Kai Kaljo ütles näituse saateks, et nägi möödunud aasta novembris poes kasti kirjaga “Sulatusklaasi killud”. „Miski selles mõjus mulle hüpnotiseerivalt, kohe tuli meelde Roald Dahli novell “Pansioni perenaine”, mille peategelase elu muutub, kui ta näeb pansioniaknal silti “Säng ja pruukost”,“ nimetas ta näituse algtõuget.

Tallinna Rakenduskunstitriennaali satelliitprojektina pani ta Kunstiakna aknale välja uusimad, viimase poole aasta jooksul tehtud sulatusklaasist asjad. „Jalutage mööda, võib-olla need teevad teile rõõmu,“ kutsub kunstnik.

Kai Kaljo (sündinud 1959) lõpetas Tallinna Kunstiülikooli (praegune EKA) maaliosakonna aastal 1990. Kuigi Kaljo lõpetas maalieriala, sai ta laiemalt tuntuks installatsiooni- ja videokunstnikuna. Kunstniku tähelend ja rahvusvaheline tuntus algas videotööga “Luuser” (1997), mis räägib eneseirooniliselt ja sotsiaalkriitiliselt kunstniku autsaideripositsioonist.

“Kai Kaljo töid iseloomustab emotsionaalsus, isegi poeetilisus, mis toob vaatajani läbitunnetatud sõnumi. Ja samas on ta vaieldamatult väga terane vaatleja – suur osa tema tööde ainestikust on elust enesest, kunstnik on osanud olla õigel ajal õiges kohas, pööranud tähelepanu millelegi, mida enamik möödujaid kas üldse ei ole märganud või siis on kustutanud järgmisel hetkel mälust. Enamgi veel, ta on selle jäädvustanud videolindile ja seetõttu äratanud uuele elule,“ kirjutas kunstikriitik Reet Varblane tema töödest.

Kunstikriitik Mari Laaniste ütles, et Kai Kaljo on kunstis sotsiaalsem ja sotsialiseeruvam kui kunstis kombeks. Tema videotöid iseloomustav avatus ja inimlik mõõde ongi osutunud rahvusvahelises kunstipildis nõutumaks kui kodukandis. Seda kuvandit on kultiveerinud kunstniku enda minapilt, mis ehk kaasajas kõlab pisut utreeritult, kuid arvestades kunstnike valdavat positsiooni ühiskonnas, jääb ilmselt alatiseks aktuaalseks.

Näitus jääb Kunstiakna aknale augusti lõpuni.