Kuidas tagada Eestile stabiilne õpetajate järelkasv?

Eesti õppekeelele üleminek ja Ukraina põgenike sisseränne süvendavad lähiaastatel õpetajate järelkasvu probleemi üle Eesti, märgib Arenguseire Keskus uue uurimissuuna “Õpetajate järelkasvu tulevik” lähteülesandes. Uues uurimissuunas käsitletakse õpetajate järelkasvu mõjutavaid tegureid ning eesmärgiks on välja tuua tulevikutrendid aastani 2040.

Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilovi sõnul on õpetajate olukorda Eestis seni uuritud peamiselt läbi madalate töötasude fookuse, kuid tegelikkus on oluliselt rikkalikum. “Õpetajate järelkasvule avaldab mõju see, kuidas me õpetaja ametist räägime, milline on koolides töökultuur ja tunnis tunnikliima ning ka lapsevanemate ja ühiskonna kasvavad ootused tänapäeva õpetajatele,” sõnas Danilov.

Uues uurimissuunas võtab Arenguseire Keskus vaatluse alla tänased trendid nii õpetajate, õpilaste kui ka koolide vaatest ning tulemusena tuuakse välja võimalikud tulevikuarengud. Lisaks keskendub Arenguseire Keskus ka regionaalpoliitilisele vaatele, lähtudes vajadusest korrastada Eesti koolivõrku, arvestades muutusi nii õpilaste arvus kui ka elanikkonna paiknemises.

Arenguseire Keskus analüüsib uurimissuunas ka õpetajate karjäärivalikuid ja edasise arengu väljavaateid. “Noorema generatsiooni üldine käitumine tööturul on muutunud – sage töökohtade ja karjääri vahetus on tänapäeva normaalsus, samuti ka ootus paindlikumate töösuhete järele. Seega tekib küsimus, kuidas tagada Eestile stabiilne õpetajate järelkasv, kui uue generatsiooni õpetajad vahetavad töökohti sagedamini kui vanem generatsioon ning tööturul on populaarne tööampsude trend,” tõi Kindsiko välja.

Järjest enam tuuakse uuringutes esile, et õpetaja igapäevatöö klassis ja koolis on muutumas järjest väljakutsuvamaks ning see on samuti üks põhjustest, miks noored õpetajad ei jää kooli püsima. “Tunnikliima, õpilaste distsipliiniprobleemid ja liigkriitilised lapsevanemad avaldavad õpetajate koolides püsimisele ja ka järelkasvule mõju. Samuti on õpetaja amet üks ehedamaid näiteid, kus reaalselt viie generatsiooni esindajad ehk õpetajad vanuses 20-70 on korraga ühes organisatsioonis ning seegi esitab uusi väljakutseid nii õpetajatele kui koolijuhtidele,” lisas Eneli Kindsiko.

Uues uurimissuunas analüüsib Arenguseire Keskus ka seda, kuivõrd tehnoloogilise taristu loomine aitaks ühtlustada õppe regionaalset kvaliteeti. Digivõimaluste rakendamine õppetöös on täna kasvav nõue, ent üksnes kolmandik õpetajatest tunneb, et on piisavalt digipädev. Seda keerulisemaks muutub õpetamine koolides, kui õpilased on sageli oluliselt tehnoloogiapädevamad kui õpetajad.

Arenguseire Keskus käsitleb uues uurimissuunas õpetajate järelkasvu mõjutavaid tegureid ning toob välja ka võimalikud tulevikutrendid, milliseks võib kujuneda õpetajate vajadus ja järelkasv aastani 2040. Uurimissuuna “Õpetajate järelkasvu tulevik” lõppraport valmib selle aasta neljandas kvartalis.

• Uurimissuuna lähteülesandega saab tutvuda Arenguseire.ee!